Kuvatud on postitused sildiga 1994. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 1994. Kuva kõik postitused

The Shawshank Redemption (1994)

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas. 
Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu. 
Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.
Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.  

Hoia rätikust kinni, Tatjana (1994)

Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.
Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.