Hoia rätikust kinni, Tatjana (1994)

Kui näed head filmi, siis on ülimalt loomulik avastada, et režissöör on ka stsenaariumi kirja pannud. Tekitab sümpaatiat ja äratundmist. Tagantjärgi mõistad, et teisiti poleks film sündinudki.
Tatjana on noor Eesti tüdruk, kes ühes vanema vene sõbranna Klaudiaga satuvad kokku kahe pealinnast eemal elava soome mehega. Valto ja Reino on parasjagu viina ja kohvisegusel sõidul mööda Soome maanteid, kui naised küüti paluvad, et jõuda Tallinna viivale laevale. Tüdrukud võetakse peale, kuid tutvumine ja kontaktiloomine kujuneb tõeliselt raskeks kivi-kännu teekonnaks.
Komöödia pakatab äratundmishetkedest ja peale vaatamist on tunne, et ma olen samasugune mees samas keskkonnas, ühes katlas Valto ja Reinoga, kes käituvad täpselt vastupidi, kui neilt oodataks ning jätavad näitamata tõelised tunded ning avamata hingepaelad, kui seda teha võiks.
Tõenäoliselt on tegu filmiga, mida aeg-ajalt uuesti ja uuesti vaadata. Nauditav visuaal ja naelapea pihta põhjamaa-elaniku tunnetus, äratundmine.
Roadmovie räägib vajadusest aeg-ajalt lõhata rutiin ja avada kambri aken, laskmaks sisse värske tuul, mis toob tundmatu uue ning annab võimaluse näha elu teise nurga alt. Tatjana ja Reino leiavad üksteist ning ühise kodu. Valto aga pöördub tagasi ema juurde, jätkub tavapärane status quo, selle erinevusega, et nüüd ta teab tsipake rohkem selle kohta, mis on elus väärtuslik. Ei saa öelda, et tegelased filmi jooksul muutuksid. Reino ehk ületab ennast ja loodetavasti hakkab vähem jooma. Ja ega filmis midagi ei juhtu ka peale väikeste ja argieluliste seikade, mis moodustavad terviku (või mitteterviku, kui soovite) nimega elu.

Naised ootavad mehi (1952)

Oodates koju mehi, jutustavad neli naist oma lood, kus ja kuidas nad täpselt oma kaasadega kohtusid ning kokku jäid.
Bergmani anne seisneb võimes rääkida lugu ja samal ajal tuua välja tegelaste tundmusi. Pikapeale avastatakse, et see, mis ekraanil toimub, on usutav ning eluline. Näeme tegelaste terviklikust (absurd), veenvatena paistab inimlikkus oma ilus ja inetuses. Muudmoodi ma praegu seda särinat sõnastada ei oska. Ja mis siin ikka... Film on visuaalne väljenduslaad, sõnad on vaid viited piltidele.
Ingmari pildikeel on ilus, paeluv, valus, vahel ka magus. Režissöör ei jäta vaatajat üksi, isegi rääkides rasketest teemadest, võib alati teada, et seal pildis on ka tema ja see on päris suur lohutus. Tänapäeva kinolugudes taolisi narratiive ei leidu. Võibolla vaid Roy Andersson liigub kohati samal lainel.
Huvitav, kui suure osa filminaudingust moodustab teadmine, et tegu on Bergmani loominguga? Muidugi tekitab kaaslust sarnane kultuuriruum ja kodune Põhjamaa mõtte- ning olemisviis. Rootsi kuulsaim filmilavastaja on sümpaatne ja sügav isiksus ning temaga on lihtne samastuda. Aga kas ongi tähtis, miks ta täpselt meeldib? Ajapikku vanemaks saades ja filme läbi vaadates tuleb vastus nagunii. Jätkuks vaid avastamisrõõmu.
Muide, täna bussis sattusin vestlema 90aastase vanaprouaga, kes tänas jumalat, et tal jalad ilusti liiguvad. Ta sündis Bergmaniga samal, 1918. aastal. Kuradi kahju ikka, et geenius on meie seast lahkunud.

Persona (1966)

"Personat" peetakse Ingmar Bergmani parimaks filmiks. Ta nägi stsenaa- riumiga kurja vaeva ja ütles, et ideed, mis tal on, ei saa sõnadesse panna. Tean ka, et Bergmanil oli raskusi raamatute lugemisega, ta luges aeglaselt ja mõnda raamatut koguni mitu kuud. Koduselt tundis ta end ikkagi piltide maailmas. Ta teadis, mis piltides on energia ja tahtis need jäädvustada. Olgu selle tõenduseks tema pikk karjäär ja väsimatu pühendumine filmikunstile.
Bergman ei teinud kunagi lihtsalt filmi. Tal on alati mingi oma asi klaarida. Teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest meheksolemiseni. Pinge pole filmides kunagi asjata. Ingmar Bergmanil on lugu ja vahet pole, kuidas seda rääkida. Lihtsalt ei tohi unustada, mille teenistuses on pildid, mida näitad. Bergman tahab näidata, mis ta sees toimub ja sama vajadus on närvikliiniku õde Almal (Bibi Andersson), kes on saanud hooldajaks tummale Elisabeth Voglerile (Liv Ulmann). See tähendab, et füsioloogiliselt on kõik korras, aga ometi vaikib. Elisabethil on ka 10aastane poeg (Jörgen Lindström), kes tahaks ema kohta teada, aga kahjuks peab hakkama saama ilma temata.
Õde Alma ja imekaunis näitlejanna Elisabeth võtavad ette väljasõidu suvilasse, et saaks mõnda aega mere äärses värskuses elada ja ehk on sel ka positiivne toime Elisabeth'i haigusele. Noored naised saavad omavahel hästi läbi ja Alma usaldab Elisabethile oma loo ühes kõige intiimsemate saladustega. Elisabeth on hea kuulaja, Alma muudkui räägib, saamata ühtegi vastust. Tekib mõte, et me peidame endas lugusid, mida pole lihtne kanda. Mida rohkem Alma räägib, seda enam kogeb, kuidas ta isik läheb Elisabethi omaga segamini. Ta hakkab ennast nägema, mis tekitab nii mõnegi konflikti.
Naised hakkavad üksteisele haiget tegema. Õigemini on Alma see, kes terroriseerib Elisabethi, kannatamata tolle vaikimist, mis jätab liigselt aega Almale endale.
Eneseotsingulise "Persona" kaadrid on pikad ja hüpnotiseerivad. Üks meeldejäävamaid linateoseid, mida olen näinud. Raske öelda, kas draama tegevus toimub rohkem Fåro saarel või inimhinge salajastes hingesoppides.

Rashômon (1950)

Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

Down by Law (1986)

Režissöör/autor: Jim Jarmusch.
Osades: Tom Waits, John Lurie, Roberto Benigni jt.

Jarmusch'i filmid on alati pakkunud väärt elamuse. Neid tasub vaadata ja mida rohkem vaatad, seda rohkem hakkad neid armastama. Mõne autori film võib meeldida, aga teised tema teosed millegi pärast huvi ei ärata. Jarmuschi filme tahaks näha aga veel ja veel.
"Down by Law's" on näidatud kolme meest ja nende toimetulemist eluga, mis ei ole kaugeltki roosiline. Rakused enesega trotsivad igal sammul, paremaks saab vaid räige enesepiitsutamisega ja selleks on vaja ränka tahet, mis aga kipub puuduma.
Ühte kongi satuvad erinevaid teid pidi kolm meest. Prostituutidega kaupleja Jack, kes meelitatakse lõksu. Allakäigutrepil lootuse kaotanud DJ Zack, kellele pakutud töö-ots osutub kriminaalseks ning itaallane Roberto, kes tapab kogemata teda rünnanud mehe. Morn vangis passimine asendub peagi põgenemisega nelja tuule poole. Kuidas nad hakkama saavad ja mis juhtuma hakkab, seda näeb filmist.

Sommarnattens leende (1955)

Bergmanil on täiesti oma filmikeel. Ta leiutab ja loob, mitte ei tee lihtsalt filme. Ta tabab inimsuhteid nii nagu need on ja me tunneme ära tuttavaid olukordi ning samastume, ent samas võib eelmise sajandi kinogeenius sisse visata isikupärase vimka, mis annab ta filmidele oma näo ja olemise.
Smiles of a Summer Night näitab erinevaid inimesi kellessegi kiindumas ja nende tegusid armastuse nimel. Lisaks on edasi antud seaduspärasusi ja mehhanisme, mida kohtame ka elus.
Fredrik Egerman on egoistlik ja rahulolematu advokaat, kes mõtleb arvude keeles, kelle jaoks armastus on tehing nagu iga teinegi.
Desiree Armfeldt on kuulus näitlejanna justkui emotsionaalse maailma esindaja, kuid armastust ei leidu temas minu meelest rohkem, kui Fredrikis. Count Carl Magnus Malcolm on võitleja, kes ei lase armastust kunagi liialt enda sisse, sest teab, et see võib teda nõrgestada. Malcolm ei armasta naisi, vaid vallutab neid. Tema huviorbiiti kuulub vene rulett ja muu mehelik-poisilik põnevusatribuutika.
Naised ei pidavat kunagi armastust nii tõsiselt võtma, kui mehed. Samal ajal, kui meessugupooled duelle peavad ja armastuse lainetele allajäädes pead murravad, mõtlevad naised strateegilisi plaane ja teevad kokkuleppeid. Üldse tundub, et armastuse registrites opereerivad naisterahvad hõlpsamalt.
Henrik Egerman on tallaalune, kes ei julge vastu vaielda ega enda eest seista. Armastust leidub temas aga vaat et kõige rohkem - ta lihtsalt ei oska seda välja näidata ning piinleb seetõttu armuvaluhoogudes. Inimene mõtleb oma kujutluses inimsuhted palju drastilisemaks ja dramaatilisemaks. Ühel hetkel Henrik murdub ning tema viha on vallandumas. Siiski ei lasku ta kiskjaliku ja õela maailma mängureeglitesse. Ta jalutab toast välja ja otsustab enda tappa, mis aga ebaõnnestub ja viib ta sõna otseses mõttes nägupidi kokku noore tüdrukuga, kes salamisi on Henrikut ihalenud. Hetkel, kui ta juba usub enda surnu olevat, avaneb talle taevaliku armastuse aken, mis paneb teda maailma teise pilguga nägema ja mis kõige tähtsam: lõpuks ometi on tal väljund oma sügavatele tunnetele. Lõpuks ometi on elul mõte.
Hea on näha vahelduseks filmi, mis pärineb lähedasemast kultuuriruumist, kui USA.

Bande a Part (1964)

Jean-Luc Godard on teinud poole sajandi pikkuse režisöörikarjääri jooksul 90 filmi ja teleseriaali. Stsenaarium 76le filmiteosele. Ise on ära mänginud üle 30 rolli.
Bande a Part (Band of Losers) on minu esimene kokkupuude kuulsa filmitegijaga. Selle linateose puhul tegi kadedaks terviklik lugu ja hästi, kuigi veidi liiga must-valgelt tüpiseeritud tegelased. Nende olemus oleks välja tulnud ka minimalistlikumalt mängides. Kuigi stiilselt alati kindlal määral ülemängimine annab filmile oma näo.
Arthur on nö. kõva mees, kes oma hoolimatuse ja ülbusega võlub ära tüdruku nimega Odile. Arthuri kambajõmm ja järelejooksik Franz püüab samuti Odile'le muljet avaldada. Alguses küll edutult, kuid teatud aja möödudes saab Odile'le selgeks, et Arthur on pahatahtlik ja hoolimatu. Odile on nagu Arthuri lummuses, ta ei suuda teda mitte armastada. Ega armastus polegi ratsionaalne.
Selles filmis on kõik tasakaalus. Action, armukolmnurk, draama, rõõmuhetked. Lugu ise on kõige suurem väärtus. Tänapäeval selliseid filme ei tehta. Kellele meeldivad teistmoodi filmid ja ajanihkest tulenev huumor, saab nii mõneski kohas naerda.

Stranger Than Paradise (1984)

Vaatasin filmi päeval, ruloode tagant piilus sisse kaunis kevad- päev. Must- valge linateos mõjus alates esimes- test kaadritest rõhuvalt oma sünguses. Selles filmis puuduvad naeratused pea täielikult, puudub üldse palju inimlikku, puhtinimlik mõnu elust on justkui välja lõigatud. Mõnu, mida kogeb suitsetaja, kui peale head praadi istub päikselisel terrassil ning süütab sigareti. Võtab esimesed magusad mahvid ja vestleb meeldiva inimesega. "Stranger Than Paradise's" taotluslikult seda kõike pole.
Üksteist ei mõisteta, koosviibimine tekitab meelehärmi, mõttekaaslust ei leita, kuid ei otsitagi. Lihtsalt nii sitt on olla kõigil, aga teistmoodi nagu ka ei oska. Eelkõige ollakse agressiivselt meelestatud. Valmis ründama, tigetsema. Lausa füüsiliselt häirib negativism ja inetus, mis isegi puhtvisuaalilt läbi kumab. Inimesed on üksteisele nii võõrad ja elu ütlemata igav.
Jõudsin mõttele, et umbes nii võib maailm paista depressiivikutele. Või siis, kui pole 60 tundi maganud ja peas lõhuvad pohmellivasarad. Isegi head asjad jõuavad pärale valusatena.
Siiski otsivad enesekesksed peategelased võimalusi elu huvitavamaks muuta.
Film on hästi komponeeritud ja eriti tugev on lõpp. Vaata, siis saad teada.