Spread (2009)

Kõva moraaliga pehme porno. Ilmselt parim asi, mida Ashton Kutcher kunagi teinud on. Vahepeal mõtlesin, et ta olekski võinud jääda tegema telesaadet "Punk'd", see sobis talle paremini, kui filmirollid. Nüüd aga tuleb tunnistada, et ta veab filmi välja küll ning seda koguni omajagu stiilselt. Ilmselt on ikkagi hea poiss. Pealegi näib tal olevat suur publik, seda just noorte seas.
Nutikalt komponeeritud sündmused leiavad aset Los Angeles'es, noor mees Nikki (Kutcher) on vaene ja töötu nagu kirikurott, ent tal on veel üks omadus: ta on kuratlikult süüdimatu. Tema igapäev näib olevat käia rikaste pidudel, kuhu ta on ennast sisse smugeldanud ning otsida noortelt naistelt seksi ning vanematelt naistelt peavarju ja ülalpidamist. Ta murrab naisi ja on seksisõltlane, millegi muuga nagu ei tegelegi. Selles mõttes on ta elu mõnevõrra sarnane samas linnas elava Hank Moody'ga sarjast "Californication". Ent kui keskealine Moody otsib seltsi meeldivatelt, samal lainel hõljuvatelt hingedelt, siis poisike Nikki on valmis proovima kõiki kombinatsioone, kus on elementideks raha ja vagiina. Hank on kirjanik, intellektuaal ja seksisõltlane, kes teeb rumalaid otsuseid, mis tunduvad alguses head. Nikki on noor, ulakas ja häirivalt meesmodellilik. Kui Hank'i jätab maha kaine mõistus, siis on tal kuskil aju tagasopis ikka tiksumas naine ja tütar. Nikki on aga poisike, kes pole pidanud kunagi ise vastutama ja kellel on alati sõber Harry (Sebastian Stan), kelle poole viimses hädas pöörduda ja kes ta alati vastu võtab. 
Gigolo Nikki parasiitlik ja südametu elustiil muutub tänu Heather'ile (Margarita Levieva), kes on samasugune rikaste varandusel liugu laskja. Pruunisilmne ja armas Heather annab võimaluse Nikkile näha ennast kõrvalt, selle kogemuse pealt ta oma järeldused teebki ning asub ausale ja ühiskonnale kasulikule tööle viies inimestele toidukaupu koju kätte. Ta armub ka Heather'isse ja teeb talle koguni abieluettepaneku, ent kahjuks nad kokku ei saa. Vastasel juhul olekski süžee liiga imalaks läinud. 

Intervjuu (1987)


Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse. 
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.

Jalgrattavargad (1948)

Vittorio De Sica neorealistlik linateos elu ebaõiglusest ning sellega leppimisest. Isa ja poeg otsivad meeleheitlikult varastatud jalgratast.

Miami Vice (2006)


Põnev märul kahest FBI agendist, kes peavad välja selgitama infolekke ja selleks sulanduma sisse narkokaubandusse. Lõuna-Ameerikast tuleb kokaiin ja kohalik maffiaboss Jesus Montoya kontrollib enda käe all litse ja kokat. Kuidas saavad raske ja ülimalt eluohtliku missiooniga hakkama Sonny Crockett (Colin Farrell) ja Ricardo Tubbs (Jamie Foxx)?
Pildiliselt tänapäevane, kaamera õõtsub, kõigub, vonkleb vabakäestiilis, ent lugu ise on labaselt, kuid mõnusalt vanakooli primitiivne action. Meelelahutuseks sobib hästi, ent filmigurmaanile vaevalt, et palakesi leidub. Samas olles ise televiisori märulkade (B.kat.) peal üles kasvanud, suudan taolist kama üsna kergelt seedida. Filmi päästab teatud stiilsus, mille poole on vähemalt püüeldud. Sest loo kallal pole küll vaeva nähtud. Kujutan juba ette järge, kus Sonny ja Ricardo satuvad Venemaale kunagise NKVD põrandaaluse jätku otsa, kus eluga riskides endale armsaid inimesi päästavad ja ka tööülesandeid täita püüavad... See selleks. 
Loo sõnum on lihtne: armastus ei hooli rahvusest ega nahavärvist, FBI tunnistusest ega narkokaubitseja loast. Tähtis on olla hea inimene ja siis läheb kõik hästi (kui sa just ei juhtu olema protagonisti parim sõber või abikaasa, kes loole kaalu lisamiseks, peab surema).  

O'Horten (2007)

Odd Horten on elupõline rongijuht, kes valmistub viimaseks rongijuhtimiseks oma elus, ees ootab töö lõpp, pensioniiga. Nukras ja üksildases noodis jutustatud lugu läheb aga teisiti. Loo kangelane O'Horten satub saatuse tahtel peoõhtul lahku oma kolleegidest. Eksib võõrasse korterisse ja tutvub väikse poisiga, kes ei taha teda enam ära lasta. Juhtub, et Odd jääb magama ja ei jõuagi rongile - oma viimasele tööpäevale. Sealt algab jada, mille jooksul vana mees kohtub skisofreeniku kui ka tema diplomaadist vennaga. Näeme ema, kes on kaotanud kõnevõime, kuid kunagi suusahüppajaks igatses. Ta tahtis ka, et poeg hüppama hakkaks, aga viimane ei julgenud. Polnud adrenaliinisoont. 
Inimesed on selles filmis kauged ja külmad, kuid südames soojad. Vahetatakse viisakusi, aga lohutada ei oska keegi. Ühissaun on inimtühi ja basseinis lustivad vaid vanad paksud lesbid. Elamised on kitsad ja argised. Sajab lund ja esineb jäidet. Soe on vaid ahjuga kuumaks köetud toas - omane ja äratuntav meile. 
Südamliku kaasaelamisega jutustab Bent Hamer talle olulistest asjadest. Mehest, kes juhib rongi ja popsib piipu ning inimestest kellega kohtub. 
Lugu ka vananemisest ja sellest, kuidas me lükkame olulisi asju edasi kuni ühel hetkel on liiga hilja. O'Horten on kuuekümnendates. Suusahüpeteks on liiga hilja, see rong on läinud. Ja siis ta hüppab.

Do the Right Thing (1989)

Draama ühest Brooklyni tänavast ja seal elavatest juurtetutest inimestest. Kõik nad otsivad oma kohta päikese all. Mõned on leidnud, aga oma igapäevast leiba peavad nad ikkagi teenima. Spike Lee räägib noortest, kes ei tea, mida teha. Elu edasiviiv jõud on lootus. Kui pole seda, on tee valla vihkamisele ja vägivallale, hävitustööle. 
Kõneväärne, et filmi jooksul ei muutu midagi. Selles osas, et rassism ja sallimatus, mis pingestavad inimestevahelist suhtlust loo alguses, lõpu edenedes aina kasvab. Viib lausa surmani ja pizza-äri lõhkumiseni. Helgemad on vaid mõned hetked, mõned väiksed, üksikud hetked üksinda või kahekesi. Aga lõpuni siiski üksteist ei mõisteta, igaüks ajab muudkui oma joru.