Kuskil kolmekümnenda minuti juures sain aru: ma olen seda filmi varem näinud. Alates sellest hetkest ei suutnud ma enam seda vaadata. Ma küll ei mäletanud täpselt, mis seal juhtuma hakkas, aga aimasin ja see teadmine võttis filmilt kogu võlu. Kaks korda sama filmi mina vaadata ei saa. Võiks ju ennast sundida, aga milleks? Uued filmid jutustavad vanu lugusid ümber tuues endaga värskust ja uusi variatsioone. Ka vanad linateosed on huvitavad, kui neid varem näinud pole.
Panin filmi kinni. Siis, kui nägin esimest korda ma veel ei teadnud, kes on Tim Burton ja kui sarnase skeemi järgi on kõik liikuvad pildid pingestatud. Siiski-siiski. Uuesti näha ei taha. Teatritükki võib uuesti vaadata, ka vana head raamatut uue pilguga üle lugeda. Võtangi kätte Hemingway "Ja päike tõuseb" ning loen Jake Barnes'i kalaretkest, suhetest sõprade, naiste, iseendaga. Kõike seda pingestamas härjavõitlus ja palav Hispaania.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar