Big Fish (2003)

Kuskil kolmekümnenda minuti juures sain aru: ma olen seda filmi varem näinud. Alates sellest hetkest ei suutnud ma enam seda vaadata. Ma küll ei mäletanud täpselt, mis seal juhtuma hakkas, aga aimasin ja see teadmine võttis filmilt kogu võlu. Kaks korda sama filmi mina vaadata ei saa. Võiks ju ennast sundida, aga milleks? Uued filmid jutustavad vanu lugusid ümber tuues endaga värskust ja uusi variatsioone. Ka vanad linateosed on huvitavad, kui neid varem näinud pole.
Panin filmi kinni. Siis, kui nägin esimest korda ma veel ei teadnud, kes on Tim Burton ja kui sarnase skeemi järgi on kõik liikuvad pildid pingestatud. Siiski-siiski. Uuesti näha ei taha. Teatritükki võib uuesti vaadata, ka vana head raamatut uue pilguga üle lugeda. Võtangi kätte Hemingway "Ja päike tõuseb" ning loen Jake Barnes'i kalaretkest, suhetest sõprade, naiste, iseendaga. Kõike seda pingestamas härjavõitlus ja palav Hispaania.

The Sopranos (5th season)

Hooaega alustatakse tugevalt ja mitmekülgselt. Näidatakse tegelaste elu etüüdidena ja draamakonfliktidena. Dialoogid või suuremad vestlused, kus on lahkarvamus, mis areneb leidlikult uue tasandini. Probleemi käigus näeme tegelasi ja saame aimu nende olemusest ning iseloomust. Pilt ja filmimaailm on realistlikus ja naturalistlikkus stiilis. Midagi maavälist ei juhtu, pigem igapäevased juhtumised ja sündmused, mis võivad ja leiavadki aset inimestega üle maailma iga päev. Ootan huviga järgmiseid arenguid.

II osa
Tõsisem, kui esimene. Tony Soprano nimekaim Tony Blundetto (Steve Buscemi) vabaneb pärast 15 aasta pikkust aresti vanglast. Ta ütleb ära oma parima sõbra Tony tööpakkumistest, sest kavatseb hakata "tavalisele" tööle massöörina. See on iseenesest rõõmusõnum, aga kohanemisraskused on nüansirikkalt edasi antud. Tänavatel ja tuttavate seas varitsevad nuhid, kellel vähemalt selles osas ei õnnestu maffiaperekonna äri häirida.
Nüüd, kus maffiabossi ekskaasa Carmela (Edie Falco) elab üksi suures majas korraldab ta sõbrannadega väärtfilmi õhtuid ja jageleb poeg Anthonyga (Robert Iler). Tony teadvustab kaaluprobleeme.
Cristopher Moltisanti (Michael Imperioli) vaevavad rahaprobleemid - perekonnatraditsiooni kohaselt peab just tema tasuma regulaarsed ühised perekonna õhtusöögid.
Teine tükike Sopranode elust polnud draamaseisukohast nii põnev ega imestamapanevalt leidlik, kui hooaja avapauk. Loodetavasti tõestab kolmas osa vastupidist, põnevad suhteliinid on pooleli, juba ootan järgmisi, homseid, arenguid.

Paris, je t'aime (2006)

22 režissööri. 26 autorit. 79 näitlejat. 18 autorit on teinud igaüks oma variandi armastuse saabumisest inimellu. Tegevuspaigaks Pariis. Need on kokku komponeerinud Emmanuel Benbihy.
Idee on kirja pannud Tristan Carne.
Peale filmi ja ka vaatamise ajal oli millele mõelda. Mõtlen, et peaks uuesti üle vaatama. Iga lugu köitis oma veidi erineval moel.