Faustrecht der Freiheit (1975)

Nukker lugu Fox'ist, kelle karnevalitelk suletakse politsei poolt. Töötu mees tuiab mööda tänavaid ja mõtleb, mida edasi teha. Ainus regulaarne tegevus näib olevat lotomängimine. Tal on tunne, et just täna ta võidab. Raha laenates jõuab ta viimasel hetkel enne putka sulgemist lotopileti ära osta. Juhtumisi võidab ta terve varanduse. Fassbinderi trump on vist keerukate inimsuhete ja nende arengu tõepärane ent seejuures köitev kujutamine. Fox võtab uue peigmehe. Nad sisustavad oma uue kodu. Fox on hea südamega mees, muidugi jagab ta raha siia-sinna, aga mitte seetõttu, et ta loll on, vaid usaldusest ja usust teise inimese vastu. Ühel hetkel saab otsa raha, armastus, sõprus. Elu võõras keskkonnas on Fox'i võõrandunud inimeseksolemisel kõige tähtsamast: iseendast. Ta ei oska ega tahagi käituda rikkurina. Ta jääb endaks, mis saab varandusele hukatuslikuks.
Allakäigutrepp ei lõpe enne, kui Fox ennast tapab. Aga ka siis leidub veel kaks jõmpsikat, kes ta taskud tühjaks teevad. Juhtumisi jalutavad mööda kaks vana "sõpra", kes jooksevad ligi. Üsna kiirest jõuab neile kohale, et nemad ennast surnukehaga siduda ei taha. Kes teab, mis jama võib kaela tulla ja renomeele pleki visata. Parem jalga lasta. Ja niimoodi, ihuüksi, hüljatult, äratõugatult kõigi poolt, jääb Fox'i surnukeha metroo põrandale lebama.

Kommentaare ei ole: