Põhimõtteliselt jälgib publik kahte lugu. Traditsioonilist perelugu, kes sõidab suvekoju puhkama ning kahe psühhopaadi seiklusi majast majja ning halastamatut veretööd. Perekond käitub nii nagu vaataja seda ootab ehk siis täpselt nagu ootuspärases perefilmis. Kaks valgesse riietunud hullumeelset noormeest koputavad nende uksele ja hakkavad tegutsema nii perekonna kui ka vaataja ootustele vastupidiselt korraldades palju jama, tappes ükshaaval pereliikmed - ema, isa, lapse.
Tegu on karmi ja mõtlemapaneva ekraaniteosega, mille järel tuled saalist välja kergendustundega. Rahu voolab soontesse tagasi, sest takseerid rõõmuga, et tänavatel on olukord endiselt rahulik. Natuke külm, kuskil undab autosigna, ent ometi on need nii väiksed probleemid, et pole mõtet märkidagi. Ei tahaks olla Anni, George ega väikse Georgie nahas. Tahan olla mina ise, oma pisikeste murede ja rahuliku eluga, milles tuleb ette takistusi, aga siiski on kõik siiani hästi lõppenud. Ja kuni mu teele ei satu paistetanud silmadega Paul ja Peter, siis võib see nii ka edaspidi jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar