Rashômon (1950)


Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.

Kommentaare ei ole: