Tallinn pimeduses (1993)

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss  Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus. 

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle. 

Ideaalmaastik (1980)

"Ideaalmaastik" on parim kodumaine ekraaniteos. Film, mida nooremad eriti ei tea, küll aga eranditult kõik keskealised ja vanemad, kellega olen sel teemal rääkinud. Eks teda ole muidugi telekast ka näidatud. Õnnestunud teos mitmel põhjusel. Esiteks põnev lugu noorest poisist Mait Kukemerest (Arvo Kukumägi), kes tahab ülikooli minna, selleks peab ta aga kevadel ühes kolhoosirahvaga vilja külvama. Tema vastutab. Takistuseks kujuneb hedonistlike kalduvustega kohalik ülemus Harald Tuvike (Tõnu Kark), kes lükkab külvi muudkui edasi. Mait üritab võimalikult kiiresti külvama hakata ja seejärel masendavast külast jalga lasta, kuid aset leiab suur armumine Liinasse (Reet Paavel), kes teeb Maidu lahkumise eriti piinarikaks. Elu mängib veel mitu vingerpussi ja mis lõpuks saab, see jäägu üllatuseks.
Teiseks on režissöör valinud rollidesse suurepäraselt sobivad näitlejad. Kukumägi ja Kark moodustavad filmides harvaesineva tandemi, kus kahest suurest isiksusest kumbki ei jää alla. Teatud ägedus on neis mõlemas, andes sõnadele ja tegudele kaalu juurde.
Kolmandaks on linateos restaureeritud ja jookseb neil päevil Sõpruse kinos. Filmihuvilisele on see justkui gurmaani-eine, mida soovitan soojalt kõigile. Kinos tekib ka parem keskendumine, kui jõuluõhtul söögi ja diskussiooni kõrvale sama filmi telekast vaadates.

Detsembrikuumus (2008)

Huvitaval kombel on hetkel kinodes kaks Eesti filmi, mille juhtivates rollides Tõnu Kark. Kui "Ideaal- maastik" on üks väheseid Kargi ülesastumisi mitte-macho'na, siis "Detsembri- kuumuses" ütleb ta kindral Ernst Põdderina teose kõige naljakama repliigi: "Ime piipu!"
Linateos lahkab vähekäsitletud ajaloosündmust 1924. aasta detsembrikuust. Venelased on võimu haaramas ja tänu mõnele hakkajale mehele ja juhusele õnnestub see siiski ära hoida. Näeb inimesi erineva vaimsuse ja ideoloogiaga. Justkui ühesugused inimesed, aga põhimõtteliselt nii vastandlike vaadetega, et revolutsioonipuhkemine on vaat et vältimatu.
Mait Malmsteni kehastatud paha tegelane Jaan on tükk maad tõsiseltvõetavam, kui keskaegne vend Wismuth mõne aasta taguses "Malevas". Olles teda näinud No-teatri lastetükis "Kaks päikest" mudilastele muinasjutte lugemas ja nüüd Spetsialistina mängimas niivõrd vastikut inimest, ei teki tema näitlejavõimekuses kahtlust.
Liisi sobib näo ja olemise poolest väga hästi, kahjuks aga ei suuda ta näidelda nii hästi, kui seda oleks teinud mõni teine kodumaa tütar. Ta on õiges rollis, kahjuks aga pole tegu näitlejaga nagu näiteks Hele Kõre. Samas on Kõre taolistes osades mänginud viimasel ajal ehk liiga palju.
Ajalooline draama, mida peaks vaatama minema juba seetõttu, et vähendada rahalist miinust, millesse tootja jäi. Ka ei maksa peljata action-kohti, sest need on parimad, mis Eestis siiani tehtud, jätmata kodukootud muljet. Ja Sergo Vares on hea, tabades tolle aja noormehe tõsist vaimu ja takjalist iseloomu. Filmides meeldivalt vähenähtud näitleja ka. Kui te just pole "Kodu keset linna" järjepidevad jälgijad. Kaasa lööb näitlejate paremik erinevatest teatritest - sellist koosseisu ei näe kuskil mujal.
Pildil tutvustab Erkki Tikani Sergo Varesele revolvrit.

Toomiku film (2008)

Kui enne kunstnik Jaan Toomiku kohta midagi ei teadnud, siis peale filmi vaatamist saab selgeks, et ta on kõigepealt kunstnik ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ning sel teemal pole mõtet temaga tüli norida...
Avatus on haavatav. Kuidas aga olla avatud ja mitte haavuda? Ma armastan kunstnike, kes ei pelga iseennast otsida. On üks stseen, kus Jaan vaatab peeglisse ning hiljem kommenteerib, et kui vaadata tund aega enda nägu peeglist, siis see muutub tundmatuseni ja tekib hirm. Proovisin järgi, jälgisin enda lõusta vaevalt viis minutit, aga saavutasin teatava rahuliku jälgimise, millesse järjest enam lisandus mingit seletamatut õudu. Iseendaga silmitsi seismise hetk.
Küll on Toomikul õrn ja armastav süda, mis laste kasvatamisel kompenseerib reeglid ja kombed, mida väikekodanlikes peredes lastele tuhinaga pähe aetakse. Üldse arvame nii kindlalt, et kehtivad normid on ainuõiged, mida järgida. Kui keegi teeb teistmoodi, siis lööb ette error ning me asume välja näitama põlgust ja ignorantsust.
Mittekunstnikul on võibolla raske mõista, et kunstnikule PEAB olema kunst kõige tähtsam. Muidu on loominguline vabadus piiratud ja suurteos jääb sündimata.
Natuke hakkas Jaan Toomikust kahju. Võibolla on asi minus. Võibolla hakkas endast hale, ma ei oska öelda. Kui inimesed oleksid siiramad ja sepitseksid vähem salakavatsusi, siis oleks raskem ka kurja teha ja solvanguid loopida.
Näeb ka, kuidas kunstnik tuleb toime keskeaga. Samas kunstnikuna ei saa ära vajuda elu hallusesse. Ei saa tagasi tõmbuda ega käituda nii nagu üks viiekümnendale juubelile lähenev pereisa kõlblusnormide kohaselt võiks. Nojah, saab, aga kui kurb ja igav võiks olla, kui Jaan Toomiku asemel oleks üks keskmine eesti mees. Mitte, et kunstnik on kuidagi kõrgem. Ei, ei, ei. Tahan öelda, et on kuradi nukker, kui ei leia hingekaaslust. Ja seda ongi raske leida, kui hing on teiste ja enda eest peidus. Loomine on mäng ja nõuab paradoksaalsel kombel ühtaegu endaga kontaktis olemist ja seejuures ka enda unustamist, minna laskmist.

Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Eesti esianimisti veidi õõvastav, ent paeluv film mehest, naisest ja lapsest. Kõik algab lihtsa situatsiooniga köögis, kus mitte enam esimeses värskuses abielubaar püüab keppi teha. Mängus on ka väike kalafetiš ning kõrvaltoas kükitab kipsis käelabadega autistlik perepoeg. Vägagi tänapäevane olukord, millest Priit Pärna kogenud käe all kasvab välja palju frigiidseid ja hullumeelselt fantastilisi juhtumisi. Ometi on kõik ülimalt loogiline ja veenev. Ühele tegevusele järgneb teine, tegelased püüavad midagi saavutada ning takistused nende teel sunnivad tegelasi vastu võtma otsuseid, mis on põhjus-tagajärjelikult jälgitavad.
Olles näinud vähe animafilme, pakkus "Elu ilma Gabriella Ferrita" mitmekülgse ja uudse kunstielamuse. Kui alguses jälgisin loo hargnemist, siis mingil hetkel avastasin end jälgimas pilte, puhtvisuaalselt nagu maale. Huvitav, kuidas jooned liiguvad ja kujutlused tekivad. Mida lõpu poole linateos tüüris, seda enam hakkasin kuulama Erkki-Sven Tüüri helikujundust, samas püüdes ka looga järje peale saada.
Natuke piinlik tunnistada, aga olemata sisse elanud animafilmide rikkalikku maailma, tahan järjepidevalt ning lihtlabaselt öelda "multikas". Ameerika multikate puhul ("Family Guy", "Simpsonid", Cartoon Network'i toodang) ja ka Jaapani anime'd, mida olen juhtunud nägema, on alati jäänud kuidagi kaugeks. Varem ma ei saanud aru, miks need mulle ei meeldinud. Ollakse vaimukad, lugu areneb - kõik on näiliselt tipp-topp, aga puudub inimene. Me näeme originaalseid maailmu, kuid unustame tegelemast iseendaga. Võibolla ma olen liigselt enesekeskne, aga kui on üldse mingi tingimus filmi jaoks, siis on vältimatult möödapääsmatu inimese suhe temaatikasse. Muu poolest võib ükskõik kui ulmelise ainesega rinda pista. Mitte, et ma inimesi üle kõige jumaldaksin, aga kuidagi peab ju kunst vaatajaga seostuma. Liigselt elukauge looming jätab külmalt apaatseks, ilma et ma ise sinna midagi teha saaksin.
"Elu ilma Gabriella Ferrita" sisaldab endas üksindust ja igavust, mille peletamiseks püütakse midagi ette võtta, et eksistents ületaks "huvitava elu" piirid ning saaks seeläbi õigustatumaks.
Mulle igal juhul on Pärna kujutluspildid vastuvõetavad ja elamustpakkuvad. Seanss kinos Sõprus oli õigupoolest nagu rännak teise maailma, mis andis võimaluse puhata reaalsuse reeglitest. Huvitav ka, et joonistatud film haaras tugevamini endasse, kui visuaalilt reaalsusega rohkem sarnanev mängufilm.

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

Nuga (2007)

Selles filmis on tunda Vahingut ja Sauterit, kelle loomingu ainetel film tehtud. Koht, kus Ekke ema (Elle Kull) ütles: "Vanasti olid sa nii hea laps", lõikas noaga. Nii täpselt äratuntav oli see. Ah, ma ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Väga kurb ja ilus film. Olen terve teadliku elu tundnud erilist kaifi korraldada valusaid psühhodraamasid, kardan, et hakkan paratamatult sarnaseid filme tegema.