High Fidelity (2000)

Rob Gordon (John Cusack) on oma eluga toppama jäänud mees, kes ei võta ette midagi, mida ei saa katkestada. Aluseks olnud Nick Hornby romaani lõpus tõdeb Rob isegi, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et lasi ennast nii palju mõjutada ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tähtis on teada enda prioriteete. Mis tuleb esimesena ja mis on teisejärguline, muidu võib elada valesti. Vähemalt hiljem tundub nii. Jälgides, kuidas Rob oskab teha keeruliseks asjad (peamiselt suhted), mis peaks olema lihtsad, meenub vanameister Woody Allen oma neuroosidega, milles vaataja ennast ära tunneb. 

Südamlik komöödia plaadipoes töötavast kolmest eriilmelisest tüübist, kes kõik armastavad muusikat, ent ometi ei kavatse vaiksesse provintsiärisse settima jääda. Tegu on meelelahutusliku ja lõbusa linateosega, kus kõigil kolmel lõpuks hästi ka läheb. Rob suudab eluga edasi minna peale seda, kui ta armastatu Laura (Iben Hjejle) organiseerib talle peol plaatide mängimise, ka nende tüliderohke suhe saab uut särtsu. Ekstravertne Barry (Jack Black) teostab ennast bändisolistina ja leiab väärtused, mis teda ennast kõnetavad. Kolmas, tagasihoidlik ja kinnine Dick (Todd Louiso) leiab elu armastuse, mis toob ta ellu hädavajalikku värskust ja vaheldust.   

Hea ja lihtne lugu muusikast ja elu edetabelitest.

Trainspotting (1996)

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja. 

Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?  

Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998)

Minu esimene kokkupuude Guy Ritchie filmi- loominguga. Kuuldavasti pidi "Snatch" hea olema. Vaatasin esialgu paar aastat varasemat "Lock, Stock'i...". Film on kergelt jälgitav ja haruldasel moel koguaeg põnev. Üks trump on hea stse- naarium. Mida pole vähe. Aga mis siin veel on? Taoline ebaõnnestunud-varguseteema-ja-järgnev-jama on ju kinolinadel korduvalt läbilahatud, ent ometi pole siinkohal tegu tagariiulifilmiga. Dialoogid on vaimukad - parajalt debiilsed, ent siiski piisavalt originaalsed. Leidlike tsitaate, mis mõjuvad ka kontekstist väljaspool, võiks siit välja tirida riburadapidi.
Mis minu jaoks selle filmi heaks teeb, on siiski kõigi koostisosade paras annustamine. Film olgu toit, kuhu ei saa midagi visata liiga palju ja ei tohi unustada ka hädavajalikku. Keegi ei oska täpselt öelda, mis peab ideaalses portsjonis olema, aga sööja tunneb, kas on õige või siiski miskit puudub... Tegu on kriminaaldraamaga, kuhu on segatud korralik tuubitäis huumorit. Nali mõjub vabastavalt nagu värske sõõm õhku kahe loengu vahel ning annab jõudu edasiste käikude jälgimiseks. Põhjus, miks filmi tasub vaadata, on oskuslik kokatöö. Selles köögis on kõik omal kohal, aga just nii parajalt, et ei muutu pedantlikuks. Steriilsus hakkab mingil tasemel loovat alget häirima. Siin seda ei juhtu. Head filmi ei saa, kui asjad on korras. Asjad peavad olema paigas. Seal, kus nende koht.
Märkamata/märkimata ei saa jätta ka Madonna eksmehe püüdlusi oma isikupärase filmikeele poole. Mõttetu tulemust vaadata, kui režissöör selle kõige tähtsama unustab. Ma tahan näha uut kino, filme, mis on toonud endaga midagi uut. Väljatuleku aasta pole seejuures tähtis.
Olgu kuidas on, linateosel on mitu tahku ja ma leian, et võiksin seda vabalt teist korda vaadata. Ilmselt võivad siis ka teised vähemalt korra vaadata. Kusjuures see on just selline film, mis pakub teema ja karakterite poolest huvi ka muidu üsna filmikaugele inimesele, kes jälgib vaid telesaateid ja põnevusfilme. Ka tüdrukutel ei maksa peljata, kui just midagi väga põhimõttelist stiilse vägivalla vastu pole. Äge film.

Adaptation. (2002)

Piisab, kui meeldib Nicolas Cage või leidub huvi kirjutamise vastu, et "Adaptation."'it nautida. Stsenaristika suurimaid pähkleid on muu ilukirjanduse (romaani) kohandamine filmistsenaariumiks. Sama raamatut loetakse kordi ja kordi kuni õnnestub õnnestub lõpuks näha loo sügavamaid tagamaid ja ülesehituse peenelt punutud pesa. Sama väljakutsega tegeleb ka Kaufmani kirjutatud filmis Charlie Kaufmani nimeline sisemiselt konfliktne tegelaskuju. Elus on asjad seotud ja tööraskustega segunevad Charlie isiksusekonfliktid, kompleksid, suutmatus naist leida ning pereprobleemid.
Charlie vend Donald (keda mängib ka Cage) kirjutab erinevalt romantikust vennast kriminaalfilme. Ta on pealiskaudsem, aga elus paremini orienteeruv, lisaks köidab ta naisterahvaid. Niisiis on film kahest vastandliku olemisega vennast, kes elavad ühe katuse all ja tahavad mõlemad saada kirjanikeks. Meie silme all valmib stsenaarium ning saame vihjeid ka lilleraamatu kohta, millest Charlie adaptsiooni kirja paneb. Läbi lilleraamatu otsib ta iseennast ja uut kvaliteeti, mida ta elu hädasti vajab.
Veel räägib linateos looja ja tavainimese põhimõttelisest erinevusest ning kaalub nende plusse ja miinuseid. Originaalne stsenaarium ja õnnestunud teostus. Ilmaasjata see film Oscarit ei saanud. Kõik on kuidagi hästi õnnestunud. Filmitegijad ikka räägivad, et teatud arvu protsentide ulatuses teeb filmi õnnejuhus. Siin on mõlemat, nii õnne kui ka kõva eeldust. Progressifilm kirjanikuks saamisest ja kaotustest elus, mis teinekord loomingule kasuks tulevad. Sisukas komöödia, mis ütleb, et kui sa ikka kellekski väga tahad saada, siis läbi suuremate või väiksemate kannatuste sa sinnani ka jõuad. Ja surres on kõik õnnelikud.

Click (2006)

Ülemus nõuab ja talle juba ära ei saa öelda, muidu... Muidu, mis? See on küsimus, mida "Clicki" pea- tegelane Michael Newman (näitleja on kõrvalolev Adam Sandler) endale ei esita. Kuna ta vastu ei vaidle, siis ta nõustub etteantuga, mis tähendab töötegemist perega koosolemise arvelt. Etema positsiooni ootuses mööduvad arhitekti päevad üha rohkem ja rohkem töökeerisesse uppudes. Vahepeal on suur seiklus telekapuldiga, mis on tegelikult ajamasin ja annab Mr. Newman'ile võimaluse enda elukäiku kõrvalt vaadata. Kuni ta mõistab: perekond on kõige tähtsam, ülejäänu tuleb ümber naise ja laste seada.
Tegu on nauditava linateosega, mis haarab meeled. Hea huumor ja jaburad situatsioonid lõõgastavad ja vabastavad vaimu. Kuigi kohati mõjub naiivsena, on siiski väga-väga palju võimalusi, kuidas seda filmi sada korda labasemalt, tuhat korda igavamalt ja miljon korda vaimuvaesemalt teha.
Seega, õnnestunud. Kuigi ilma tõsisema sõnumita. Minu jaoks. Nägens.

Delirious (1991)

Närviline Jack ootab telekaparandajat. Ta on seriaalistsenarist, kes peab päevast päeva jagama maid teisel arvamusel olevate produtsentidega. Lisaks on ta armunud näitlejasse, kes on omakorda armunud teise näitlejasse, kes mõlemad osalevad Jacki sarjas.
Sisuliselt koosneb film etüüdidest. Alguses arvab tegelane üht, aga kui ta selle saab, siis ta ikkagi ei taha seda jne. Pidev hoogne areng kisub kaasa. Välja on joonistatud mitu erinevat liini, mis on hästi jälgitavad. Lihtne on keskenduda sisule.
Ühel õhtul peale järjekordset närvilist tööpäeva satub Jack avariisse. Järgmises kaadris avab silmad ning avastab ennast endakirjutatud draamas. Fantaasia algab ja kisub kaasa. Iseteadlik, jäärapäine ja egoistlik Jack hakkab kirjutusmasina taga vorpima elu täpselt selliseks nagu tema tahab, väikestest asjadest kasvavad suured. Imemaale sattunud Javk saab, mis tahab, kuid tahtmistega tuleb olla ettevaatlik, sest need täituvad ja toovad tagajärgi. Kui pärast selgub, et seda ei tahtnudki, siis võib olla hilja. Jackil on hea süda, mis hoiab asjad positiivsena, kuigi mitte alati.
Mõneti liialt klišeelik ja ettearvatav. Veidi ohmu, aga hea mees, kes esindabki headust ja kurjade kavatsustega pahad, kes üritavad halba, aga lõpuks saavad ikka oma palga, sest hea peab võitma. Ükskõik siis kuidas, kas juhuse läbi või hea ohmu erilise vaimuvälgatuse peale. Meelelahutuseks sobib hästi, ka John Candy, ühe Kanada enimhinnatud karakternäitleja naljakas roll mõjub südamlikult, ent professionaalselt.

Raising Arizona (1987)

Vendade Coen'ite kolmas film. Film räägib loo eks- vangist, kes peale armumist nais- politsei- nikusse püüab muuta oma harjumus- pärast elu. Koos kaasaga varas- tavad nad beebi, kelle eest nad hoolitseda üritavad. Lahti läheb tagaajamine ja seiklus.
Veidi kummaline mulje jäi actioni ja perefilmi ühildamisest. Samas on tegu tervikliku looga, mis algab ja lõpeb jutustatuna läbi Nicolas Cage' kehastatud peategelase. Näitlemisoskustelt ei jää alla ka Holly Hunter. Näitlejad on head ja ka tegelased hästi välja arendatud. Kuid filmi sisu jäi natuke nõrgaks. Üsnagi meeldis kinnipidamine antud filmi eetikast. Loodi maailm oma reeglitega, mille piirides lammutati, ent jäädi stiilipuhtaks. Kohatuid kõrvalehüppeid ei esinenud just tänu terviklikule loole.