Kuvatud on postitused sildiga Usa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Usa. Kuva kõik postitused

Goodfellas (1990)

Martin Scorsese tõsieluaineline maffiadraama aastast 1990. Peategelase Henry Hill'ina ülesastuv Ray Liotta annab edasi tugeva ja isikupärase karakteri poisikesest kuni keskealise meheni, kes pole kunagi tahtnud teha midagi muud, kui olla gängster. Läbi tema silmade tutvustatakse teisi jõugu liikmeid ja nende perekondi. Läbi tema räägitakse lugu. 
Selle filmi puhul tekkis raskusi protagonisti-antagonisti määratlemisega. Kui Henry abikaasa Karen välja jätta, siis on kõigi peategelaste ülesanne ja soov jõuda ülespoole maffiaredelil. Nende motivatsioon on raha. Mis neid takistab? Okei, politseionud ja perekonnad. Henry õde näiteks ei nõustu enne lennukisse istuma, kui ta saab kodust kätte oma õnnemütsi. Temperamentne Karen korraldab armukadedusest päris mitu stseenikest, mis toovad Henryle probleeme. Neid võib nimetada välisteks konfliktideks. Lõpu poole tekib probleeme ka bossi - itaallase Paul Ciceroga (Paul Sorvino), sest viimasele ei meeldi Henry, Jimmy ja nende kolmanda põhikambajõmmi Tommy DeVito(Joe Pesci) isepäine tegutsemine. Mida päev edasi, seda rohkem süveneb ka Henry narkosõltuvus (sisemine konflikt), mis röövib temalt tema trumbi: kaine mõistuse ja nutikuse ning annab asemele paranoiad ja raskused inimsuhetes. 
Kahe ja pooletunnine linateos on sisukas ja intensiivne, jättes samas õhku ka koomikale ja meelelahutuslikele etüüdidele. 

The Shawshank Redemption (1994)

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas. 
Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu. 
Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.
Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.  

High Fidelity (2000)

Rob Gordon (John Cusack) on oma eluga toppama jäänud mees, kes ei võta ette midagi, mida ei saa katkestada. Aluseks olnud Nick Hornby romaani lõpus tõdeb Rob isegi, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et lasi ennast nii palju mõjutada ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tähtis on teada enda prioriteete. Mis tuleb esimesena ja mis on teisejärguline, muidu võib elada valesti. Vähemalt hiljem tundub nii. Jälgides, kuidas Rob oskab teha keeruliseks asjad (peamiselt suhted), mis peaks olema lihtsad, meenub vanameister Woody Allen oma neuroosidega, milles vaataja ennast ära tunneb. 
Südamlik komöödia plaadipoes töötavast kolmest eriilmelisest tüübist, kes kõik armastavad muusikat, ent ometi ei kavatse vaiksesse provintsiärisse settima jääda. Tegu on meelelahutusliku ja lõbusa linateosega, kus kõigil kolmel lõpuks hästi ka läheb. Rob suudab eluga edasi minna peale seda, kui ta armastatu Laura (Iben Hjejle) organiseerib talle peol plaatide mängimise, ka nende tüliderohke suhe saab uut särtsu. Ekstravertne Barry (Jack Black) teostab ennast bändisolistina ja leiab väärtused, mis teda ennast kõnetavad. Kolmas, tagasihoidlik ja kinnine Dick (Todd Louiso) leiab elu armastuse, mis toob ta ellu hädavajalikku värskust ja vaheldust.   
Hea ja lihtne lugu muusikast ja elu edetabelitest.

Waltz with Bashir (2008)

Esimene animeeritud dokumentaalfilm räägib Liibanoni sõjakoldest läbi käinud režissöörist, kes avastab, et mälu pole kivist, vaid dünaamiline väänkeha, mis elutseb ja muudab mälestusi. Ari tahab teada, miks ta sõjakogemustest midagi ei mäleta ja mis on see, mis mälust pühitud. Ta asub retkele oma ajus, külastades vanu lahingukaaslasi, tehes nendega mõned joindid ja püüdes meenutada, mis ikkagi juhtus.
Visuaalselt on pilt ülikaunis. Kõvasti parem, kui näiteks Gta4-s. Valgused ja liikumised on tehniliselt professionaalsed, kuid ka kunstilise väärtusega. Näiteks tegelaste aeglane liikumine ja näost peegelduv võitlejahing.
Omaette teema on helikujundus, mis ümbritseb pilti ühtlaselt ja tugevalt nagu vallikraav kindlust, lisab sellele väärtust.
Pöff on väisamist väärt. Ei tea, kas asi on juhuslikus vedamises, ent siiani on kõik nähtu meeldinud ja pakkunud naudingut ja/või mõtteainet. Ka filmielamustsooni on teosed ohtlikult lähedale hiilinud. Bergman, Kafka, Köielkõndija, Allen, Waltz with Bashir.

Man on Wire (2008)

Dokumentaalvormis lugu mehest, kes kõndis köiel. Hämmastav trots ja unistus millestki suurest võivad kokku anda kange iseloomu, mida kõrvalistel isikutel on keeruline, kui mitte lausvõimatu juhtida - saage tuttavaks Philippe Petit. Isegi kõige lähedasematel pole rohtu mehe kire rahustamiseks. Tema on pähe võtnud kõndida ühe kaksiktorni katuselt teisele. Kõik vabaduse nimel ja et kodused saaksid all tänava peal hinge kinni hoida ja juuksed halliks pabistada. Meenub ka "Pealtnägija lugu" väikelinnamehest, kes suitsukonidest Eiffeli torni ehitas. Kärmas küsis, kas tervise peale ei hakka pidev ehitusmaterjali tootmine? "Hakkab ikka," vastas mees rahulikult. Kui miskit kirega teha, siis on selge, et pole aega tervise pärast hoolt kanda ja tasakaalustatud toite süüa, vaid kogu energia on keskendatud huviobjektile. Tuleb küll tunnistada, et konidega jändamine on kõvasti labasem, kui köiel patseerimine ja politseionule komejandi mängimine. Ta isegi pikutas maa ja taeva vahel! Tuleb tunnistada, et see kutsus küll esile emotsionaalse tundepuhangu. Nagu näeks Olümpiakomitee esimeest Kristina Šmigunile kuldmedalit kaela riputamas. Nii ilus, et juba valus hakkab!

Baraka (1992)

"Koyaanisqatsi" operaator Ron "70mm" Fricke võtab vastu väljakutse lavastada ilma narratiivita lugu maailma kõige ilusamatest piltidest. Kaadrid tõepoolest lummavad ja ilmselt pole üheski filmis nii head heli ja pildi kooskõla. Kui leida pildile ideaalselt sobiv sound või vastupidi, siis saab ka ilma loota hakkama.
Kui oleks üks film, mida soovitada tervele inimkonnale, siis valiksin "Baraka", sest siin paljastub kinoime parimal kujul. Filmitud on umbes 160 erinevas kohas. Ei ole vist vajalik märkida, et tootmise teeb kalliks just filmigrupi reisimine. Kusjuures võttepaigad on eksootilised ja näidatud on teiste seas ka loodusrahvaste rituaale, mille jälgimine on ülimalt raskelt saavutatav. Veel keerukam oli saada luba lindistamiseks.
Peamine tugevus on just visuaalsus. Inimkeelt ei kuule. Tumm, kuid ütleb palju. Linateost on põnev vaadata põhikooliharidusega ehitajal kuni pensionieas kirjandusteadlaseni välja. Sõnumid jõuavad otse ajju universaalse meditatsiooni keeles. Ka pakutakse palju erinevaid vaatenurki ja võimalusi. Sisuliselt näidatakse, mida inimesed Maal teevad. See, kas me hävitame või loome, võidame või kaotame, oleme nõrgad või tugevad, targad või lollid - jääb vaataja otsustada.
Kindlasti ei soovita vaadata väikselt arvutiekraanilt koos kehva helisüsteemiga. Selleks, et meistriklassi kaadrid mõjule pääseksid, on vaja kinoekraani ja parimas vormis Dolby soundi.

Ananassiekspress (2008)


Astusin kinno masendunult ja tülpinult. Peas lõhkus pohmell, süda valutas ja mõtteid laastas pettumus. Hommikune seanss algas 11:50. Kondasime sõbraga linnas kuni aeg sai küpseks. Enne sisseminekut tegin veel puhta spliffi. Ja teate mida? Ma pole ammu kahe tunni jooksul nii palju naernud. Tegu on kahtlemata parima komöödiaga sel aastal. Ma ei osanud midagi oodata, sest polnud sellest kivisordinimelisest linateosest varem midagi kuulnud. Mustad mõtted taandusid ja suu kiskusid naerule hea stsenaarium ning nüansirikkad näitlejate mängud. Lihtsalt vaadatav hea komöödia.
Tihtipeale keeratakse komöödialõpud dramaatiliseks. Stsenaristid vist usuvad, et pill tuleb pika ilu peale ja tahavad naerutajafilmile tõsisema teemaga kaalu lisada. Võlts, ootamatu ja kohatu on sentimentaalsus peale pooleteisttunnist irvamist. Selle savukomöödia ülimaks kiituseks tuleb märkida stiilipuhtus. Alguses pannakse paika reeglid, kuidas film jookseb ja jäädakse mängupiiridesse. Mängud (ja filmid) on alati millegagi piiratud. Ei saa korvpallis hakata ühtäkki rahvastepalli reeglite järgi mängima. Ma ei pea siinkohal silmas loomingulist piiratust - ei. Andekus tuleb välja just piiritletud situatsioonis tulemuse saavutamises.
Film räägib kliendist ja kividiilerist, kes ebasoodsa juhuse tõttu peavad põgenema kurjategijate eest. Näeme, kuidas sujub nendevaheline kontakt ja mis otsuseid võtavad vastu tüübid, kes on pidevalt pilves.
Minule film igatahes meeldis ja ei näe põhjust, miks sinugagi ei võiks nii juhtuda. Kui sa just ei ole piiratud silmaringiga, loll ja silmakirjalikult demagoogiline taimevastane väikekodanlane.
______
Vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud väga erienevaid hinnanguid. Öeldakse, et naerda ei saanud kordagi... Peter Bradshaw: "Ananassiekspressi" vaatamine ilma, et oleks kunagi kivi teinud, on nagu 3D-filmi vaatamine ilma spetsiaalsete prillideta.
Minu meelest läheb see linateos pühendusega kiviinimestele. Hea on vajuda tugitooli, võtta paar mahvi, käivitada kivifilm ja unustada kõik muu. Parim ganjafilm, mis seni tehtud.
Kuidas saakski see meeldida alkorahvale, kes joovad ennast mõnuga täis, muutudes agressiivseks ja kiimaseks jörmiks?

Click (2006)

Ülemus nõuab ja talle juba ära ei saa öelda, muidu... Muidu, mis? See on küsimus, mida "Clicki" pea- tegelane Michael Newman (näitleja on kõrvalolev Adam Sandler) endale ei esita. Kuna ta vastu ei vaidle, siis ta nõustub etteantuga, mis tähendab töötegemist perega koosolemise arvelt. Etema positsiooni ootuses mööduvad arhitekti päevad üha rohkem ja rohkem töökeerisesse uppudes. Vahepeal on suur seiklus telekapuldiga, mis on tegelikult ajamasin ja annab Mr. Newman'ile võimaluse enda elukäiku kõrvalt vaadata. Kuni ta mõistab: perekond on kõige tähtsam, ülejäänu tuleb ümber naise ja laste seada.
Tegu on nauditava linateosega, mis haarab meeled. Hea huumor ja jaburad situatsioonid lõõgastavad ja vabastavad vaimu. Kuigi kohati mõjub naiivsena, on siiski väga-väga palju võimalusi, kuidas seda filmi sada korda labasemalt, tuhat korda igavamalt ja miljon korda vaimuvaesemalt teha.
Seega, õnnestunud. Kuigi ilma tõsisema sõnumita. Minu jaoks. Nägens.

Ask the Dust (2006)


Sellise filmi tahaks kunagi ise teha. Juba esimesest kaadrist väljenduv muinasjutu ja reaalsuse harmooniline kooskõla viib 1930ndate Los Angeles'se, kus võib kõike juhtuda.
Noor alustav kirjanik Arturo Bandini, kes on täis lootust kirjutada parim romaan. Haige naaber, kes käib raha laenamas. Ettekandja Camilla Mehhikost, kellele vaadatakse viltu, kuid kes tahab saada endale ja oma tulevastele lastele võimalust elada täisväärtuslikult.
Ei oskagi rohkem midagi öelda, mis ma ikka kiidan. Õppida on linateosest palju. Hea, et jälgin juba valgusrežiid, kaameratööd ja tegelasi, kes kõik midagi tahavad ja kuidas režissöör näitab, millised nad on.