Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.
Kuvatud on postitused sildiga sport. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sport. Kuva kõik postitused
The Color of Money (1986)
Spordidraama, mida ei saa nimetada Scorsese tippteoseks, kuid kindlasti on tegu head atmosfääri kandva looga vananevast piljardimängijast Eddie'st (Paul Newman) ning noorest kutist Vince'st (Tom Cruise) ja tema tüdrukust Carmenist (Mary Elizabeth Mastrantonio). Keevavereline piljarditalent Vince ja elava loomuga, ent elu pahupooli näinud Carmen on aasta aega koos olnud ning loomulikult on neil pisuke hirm, et suhe võib laguneda. Samal ajal istub kunagine piljardiproff Eddie oma baaris ja vaatab nooremaid piljardlasi välja kujunemas. Ta näeb taevalikku kingitust Vince' mängus ning teeb talle ettepaneku teha mõnenädalane tuur, mille jooksul ta õpetaks oma teadmisi ja taktikaid, et saada osavaks rahamängijaks ning Vince annab vastutasuks kuuskümmend protsenti tuludest. Kõik ei lähe aga libedalt nagu arvata ongi... Kooruvad välja Eddie kunagised lüüasaamised, millest jäänud plekk pole hingest kuskil kadunud. Proovile pannakse ka Vince ja Carmeni suhe. Film pole sisu poolest justkui rikas, ent ometi kasutatakse olemasolevaid tingimusi, et neist viimane välja võtta. Kolme inimese elu on läbi stseenide pidevas arengus. Moodustub armukolmnurk, mis paneb proovile selle osaliste endasseevaatamise võime. Karmid on ka kaotusega silmitsi seismise hetked. Egod põrkuvad ja naine/naised on vaid vaheaine, keda on võimatu defineerida ja kelle funktsiooni paika panna. Naisi võib mõista, kui neist hoolida, aga see pole enam selle loo teema. Film räägib iseenda leidmisest ja armastusest, mis kaasneb väljastpoolt, kui oled õppinud ennast armastama. 20 aastat hiljem teeb sama režissöör kõvasti elamusrikkama põnevusfilmi. Aga võibolla on 1986. aasta Scorsese sentimentaalsust lihtsalt minul raske taluda. Teate küll seda teravusepuudumist, magedat ebausutavat näitlemist beethoveni-laadsetes koguperefilmides. "Beethoven" on muidugi näide kõndivast klišeelikkusest kui plastist aiamööbel, mis visatakse ühte suurde hunnikusse. Kuid siiski pakub "Color of Money" head pilti, ülesehitust ja kohati täpset näitlemist.
Fat City (1972)
Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.
Tellimine:
Postitused (Atom)