Ask the Dust (2006)

Sellise filmi tahaks kunagi ise teha. Juba esimesest kaadrist väljenduv muinasjutu ja reaalsuse harmooniline kooskõla viib 1930ndate Los Angeles'se, kus võib kõike juhtuda.
Noor alustav kirjanik Arturo Bandini, kes on täis lootust kirjutada parim romaan. Haige naaber, kes käib raha laenamas. Ettekandja Camilla Mehhikost, kellele vaadatakse viltu, kuid kes tahab saada endale ja oma tulevastele lastele võimalust elada täisväärtuslikult.
Ei oskagi rohkem midagi öelda, mis ma ikka kiidan. Õppida on linateosest palju. Hea, et jälgin juba valgusrežiid, kaameratööd ja tegelasi, kes kõik midagi tahavad ja kuidas režissöör näitab, millised nad on.

Bande a Part (1964)

Jean-Luc Godard on teinud poole sajandi pikkuse režisöörikarjääri jooksul 90 filmi ja teleseriaali. Stsenaarium 76le filmiteosele. Ise on ära mänginud üle 30 rolli.
Bande a Part (Band of Losers) on minu esimene kokkupuude kuulsa filmitegijaga. Selle linateose puhul tegi kadedaks terviklik lugu ja hästi, kuigi veidi liiga must-valgelt tüpiseeritud tegelased. Nende olemus oleks välja tulnud ka minimalistlikumalt mängides. Kuigi stiilselt alati kindlal määral ülemängimine annab filmile oma näo.
Arthur on nö. kõva mees, kes oma hoolimatuse ja ülbusega võlub ära tüdruku nimega Odile. Arthuri kambajõmm ja järelejooksik Franz püüab samuti Odile'le muljet avaldada. Alguses küll edutult, kuid teatud aja möödudes saab Odile'le selgeks, et Arthur on pahatahtlik ja hoolimatu. Odile on nagu Arthuri lummuses, ta ei suuda teda mitte armastada. Ega armastus polegi ratsionaalne.
Selles filmis on kõik tasakaalus. Action, armukolmnurk, draama, rõõmuhetked. Lugu ise on kõige suurem väärtus. Tänapäeval selliseid filme ei tehta. Kellele meeldivad teistmoodi filmid ja ajanihkest tulenev huumor, saab nii mõneski kohas naerda.

Fat City (1972)

Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.
Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.