Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

Underground (1995)

Naljakas ja geniaalne kullatükk. See on film, mis jääb meelde ja mida tahaks uuesti näha. Tegu on pea kolme tunni pikkuse mängufilmiga, millel on oma stiil, aga mis ometi lubab laiahaardelisi ja mitmepalgelisi lahendusi. Vaimukalt esitatakse vaheldumisi erinevaid liine. Siin on sürrealismi, nalja nabani, superhäid näitlejatöid, kuid ka sügavalt puudutavat traagikat. Loomaaeda pommitatakse ning loomad pääsevad välja, muidugi, kes ellu jäid. Loomadega filmid on minu jaoks kuidagi eriti puudutavad ja ma üritan neid vältida. Mulle ei meeldi see kibedus, mida süda hakkab välja pumpama. Seetõttu vaatan mööda linateostest, kus laps leiab räsitud loomapoja ja hakkab tema eest hoolitsema. Juba ette on teada, et lõpus nad peavad igaveseks lahku minema. See puudutab liiga sügavalt kuigi ise ma pole pidanud armsa looma kaotust üle elama. Ka "Underground'is" on mehe sõprus vanema kaotanud šimpansiga. Kahekesi panevad nad vastu sõja väntsutavatele sündmusele.
Mulle meeldisid lihtsad kaadrid paigal kaameraga. Oli mida kõrva taha lisada. Ent samas leidlikud ja absurdsed lahendused. Eriliselt mõnulesin kohas, kus elus palju kannatanud mees karistab oma ratastoolis venda valede valikute eest pekstes teda kepiga selga. Vennal on puldiga ratastool, millega ta üritab eest ära põgeneda, kuid edutult. Ühel hetkel käib krõks ja mees jääb ratastooli liikumatult lebama. Tema selg on halvatud, aga silmad ja mõistus veel töötavad.
Või siis armsad veealused kaadrid ja jõudmine saarele, kus kõik on jälle noored, ansambel mängib ja istutakse peolauas. Kõigil on hea olla. Paradiisisaar. Peale kolmetunnilist kannatuste jälgimist mõjub see tõesti paigana, kus on ilgelt hea ja kuhu tahaks ka ise jõuda.

Fat City (1972)

Filmi tasuks vaadata ka siis, kui poks ei huvita, sest eelkõige räägib linateos inimsuhetest ja endaga hakkamasaamisest. Maailmast, kus me oleme üksi ja on ainult meie enda teha, kuidas me elame.
Ükskõik, kui palju halba poleks elus ka juhtunud, ikka tuleb edasi minna, sest vaid nii on lootust paremale homsele. Võitlusest endaga ongi jutt.
Me ei saa muuta elu paremaks, aga meil on võimalus eluga leppida, püüda leida ilusat, mis juba ongi parem ja ilusam eksistents.
Filmist kõlab vastu igapäeva hallus ja realism, pole midagi romantilist. Lisaks veel karm spordiala - poks. Kui ei näe ekraanil liigjoomist või tüli naisega, siis klobitakse üksteist. See laeb teose paraja jõhkrusega, kuid tegelikult saavad kõik aru, et poks on spordiala, mida kaks meespeategelast - noor, alles alustav sportlane ja teine kolmekümnendatele lähenev joomise käes kannatav allakäiguteel kunagine professionaal - armastavad. Poks annab nende elule mõtte.
Suhetest naistega mõtlesin ebakindlusele, mis nii mehi kui ka naisi iseloomustab. Naised on aga tujukamad ja ebaausamad, nad valetavad endale rohkem, et leida õigustus. Mehed näevad minu meelest tõde selgemalt, kuid täie teadmisega on tihtilugu piinavalt valus hakkama saada. Ilmselt on väga raske alkoholile "ei" öelda, kui tead, et viin toob valule leevendust. Mitte küll pikaks ajaks, aga praegusel hetkel ta aitab.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.