Gun Crazy (1950)

Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.

Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks. 

Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees. 

Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail. 

Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini. 

Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998)

Minu esimene kokkupuude Guy Ritchie filmi- loominguga. Kuuldavasti pidi "Snatch" hea olema. Vaatasin esialgu paar aastat varasemat "Lock, Stock'i...". Film on kergelt jälgitav ja haruldasel moel koguaeg põnev. Üks trump on hea stse- naarium. Mida pole vähe. Aga mis siin veel on? Taoline ebaõnnestunud-varguseteema-ja-järgnev-jama on ju kinolinadel korduvalt läbilahatud, ent ometi pole siinkohal tegu tagariiulifilmiga. Dialoogid on vaimukad - parajalt debiilsed, ent siiski piisavalt originaalsed. Leidlike tsitaate, mis mõjuvad ka kontekstist väljaspool, võiks siit välja tirida riburadapidi.
Mis minu jaoks selle filmi heaks teeb, on siiski kõigi koostisosade paras annustamine. Film olgu toit, kuhu ei saa midagi visata liiga palju ja ei tohi unustada ka hädavajalikku. Keegi ei oska täpselt öelda, mis peab ideaalses portsjonis olema, aga sööja tunneb, kas on õige või siiski miskit puudub... Tegu on kriminaaldraamaga, kuhu on segatud korralik tuubitäis huumorit. Nali mõjub vabastavalt nagu värske sõõm õhku kahe loengu vahel ning annab jõudu edasiste käikude jälgimiseks. Põhjus, miks filmi tasub vaadata, on oskuslik kokatöö. Selles köögis on kõik omal kohal, aga just nii parajalt, et ei muutu pedantlikuks. Steriilsus hakkab mingil tasemel loovat alget häirima. Siin seda ei juhtu. Head filmi ei saa, kui asjad on korras. Asjad peavad olema paigas. Seal, kus nende koht.
Märkamata/märkimata ei saa jätta ka Madonna eksmehe püüdlusi oma isikupärase filmikeele poole. Mõttetu tulemust vaadata, kui režissöör selle kõige tähtsama unustab. Ma tahan näha uut kino, filme, mis on toonud endaga midagi uut. Väljatuleku aasta pole seejuures tähtis.
Olgu kuidas on, linateosel on mitu tahku ja ma leian, et võiksin seda vabalt teist korda vaadata. Ilmselt võivad siis ka teised vähemalt korra vaadata. Kusjuures see on just selline film, mis pakub teema ja karakterite poolest huvi ka muidu üsna filmikaugele inimesele, kes jälgib vaid telesaateid ja põnevusfilme. Ka tüdrukutel ei maksa peljata, kui just midagi väga põhimõttelist stiilse vägivalla vastu pole. Äge film.

In Bruges (2008)

Alguses näib, et tegijad ei tea ise ka, miks nad selle filmi tegid. Kõik tundub juba varem nähtuna ja näitlejatöö mitte millegi erilisena. Kaks palgamõrvarit saadetakse Belgia arhitektuuriliselt kaunisse, kuid igavasse Euroopa linna, kus nad peavad ootama ülemuse juhiseid. Ühel hetkel aga hakkab toimuma huvitavaid süžeepöördeid ja kasutatakse ära kõik võimalused, et tekitada uusi pingeid ja olukordi. Tuleb välja, et üks mõrtsukatest saab ülesandeks tappa kaaslane ja sõber. Ülesannet ellu viies näeb ta, et hetkel, kui mõrvar tahab päästikule vajutada on ohver endale ise kuuli pähe laskmas. Mõrv jääb sooritamata ja samuti ka enesetapp, seiklused jätkuvad ja üllatavad.
Martin McDonagh'i film, mis välja tulnud Inglismaal. Peaosades iirlased Brendan Gleeson ja Colin Farrell.

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

Cidade dos Homens (2007)

Liigutav lugu linnast, kus probleemid on tõelised ja puudub perspektiiv. Kõik toimub Brasiilias, Rio's. Justkui võiks sõita minema ja alustada uut elu, seal, kus keegi ei tea, kes sa oled. Ometi pole see nii lihtne.
Tartus elab üks tüdruk, kellel on põhiharidus ja Säästumarketi katseajaga töökoht. Enam pole, ta lasti lahti, sest boss kahtlustas teda kohvipakkide varguses. Ülemus käski lahkumisavalduse kirjutada. Poiss, kes temast ei hooli, elab Tallinnas. Tüdruk räägib, et peaks ka Tallinnasse ära tulema. Samas, mida ta siin teeks? Tuleks pealinna Säästumarketisse soodushinnaga kapsarulle müütama? Jah, siin teda ei tuntaks, aga mis kuradi väljavaated tal on?
Sarnasest võitlusest räägib ka City of Men. Eelmise aasta linateos, mis tõestab, et häid filme tehakse jätkuvalt.
Gängide ja narkokaubitsejate linnast pajatava ekraaniteose kõige tugevam külg on kõva lugu, mis kannab välja viimase kaadrini. Ka näitlejad mängivad ehedalt. Suureks plussiks on tuntud staaride puudumine. Vastasel juhul ma ei usuks ühtegi episoodi.

The Sopranos (5th season)

Hooaega alustatakse tugevalt ja mitmekülgselt. Näidatakse tegelaste elu etüüdidena ja draamakonfliktidena. Dialoogid või suuremad vestlused, kus on lahkarvamus, mis areneb leidlikult uue tasandini. Probleemi käigus näeme tegelasi ja saame aimu nende olemusest ning iseloomust. Pilt ja filmimaailm on realistlikus ja naturalistlikkus stiilis. Midagi maavälist ei juhtu, pigem igapäevased juhtumised ja sündmused, mis võivad ja leiavadki aset inimestega üle maailma iga päev. Ootan huviga järgmiseid arenguid.

II osa
Tõsisem, kui esimene. Tony Soprano nimekaim Tony Blundetto (Steve Buscemi) vabaneb pärast 15 aasta pikkust aresti vanglast. Ta ütleb ära oma parima sõbra Tony tööpakkumistest, sest kavatseb hakata "tavalisele" tööle massöörina. See on iseenesest rõõmusõnum, aga kohanemisraskused on nüansirikkalt edasi antud. Tänavatel ja tuttavate seas varitsevad nuhid, kellel vähemalt selles osas ei õnnestu maffiaperekonna äri häirida.
Nüüd, kus maffiabossi ekskaasa Carmela (Edie Falco) elab üksi suures majas korraldab ta sõbrannadega väärtfilmi õhtuid ja jageleb poeg Anthonyga (Robert Iler). Tony teadvustab kaaluprobleeme.
Cristopher Moltisanti (Michael Imperioli) vaevavad rahaprobleemid - perekonnatraditsiooni kohaselt peab just tema tasuma regulaarsed ühised perekonna õhtusöögid.
Teine tükike Sopranode elust polnud draamaseisukohast nii põnev ega imestamapanevalt leidlik, kui hooaja avapauk. Loodetavasti tõestab kolmas osa vastupidist, põnevad suhteliinid on pooleli, juba ootan järgmisi, homseid, arenguid.

Pulp Fiction (1994)

Ma ei mäleta sellest filmist midagi. Kõik liinid said terviklikult lahendatud. Film lahutas mu meelt ja üllatas vaimsusega, ka pakkus naudingut näha värvikirevaid stiilseid gängstereid, kuid kokkuvõttes ei pannud millegi sügavama üle mõtlema. Eks ta nii mõeldud ongi. Vaatad ja naudid ning pärast seanssi lähed sõpradega bowlingut mängima ja burgerit sööma. Hästi tehtud film, mulle meeldis. Soovitaks James Bondi austajatele. Siin on midagi teile, filmifriigid, kes vaatavad vaid Hollywoodi filme, mis Coca-Cola Plaza's linastuvad. Kui hea film tähendab sinu jaoks põnevust ja lahedat, kergeltvõetavat vaatamist, siis oled seda kindlasti juba näinud. Ideaalne film vaatamiseks, kui sõbrad on külla tulnud ja õlle kõrvale midagi meelelahutuslikku tahetakse.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.

Beau Travail (1999)

Linateos räägib loo leegio- närist, kes oma karjääri tipul erru saade- takse. Enam pole karmi distsipliini, kivikõrb asendub linnakivide ja metrooliiklusega. Suurepärane sissevaade peategelase isikusse. Välja joonistub ka noore ja vanema mehe vaheline erinevus.