Trainspotting (1996)

Film, mis meeldib ka neile, kellele muidu filmikunst ei istu. Narkoralli, mida tegelased läbi teevad on juhtunud ka iga tänapäeva noore tutvusringkonnas. Kõik teavad kedagi, kes elab parajasti reaalset "Trainspotting'ut" läbi. Kes helistab ja tahab kommi osta, kes tuleb levikas lsd's-peaga koos sõpradega vastu, kes kammib mitmendat päeva korgijoogi tripis ja kes teeb kõike seda, teades: põhjust pole vaja. 

Trippimine on nii lihtne. Sul on hea ja sa elad täiega. Ja kui hakkab ära vajuma, saab alati peale teha. Jälle hea. "Trainspotting'us" ei tehta seda töö kõrvalt. Vaadake, on inimesed, kes teevad asju südamega ja teised, kes teevad oma tööd ja saavad palga, aga kellel puudub hing ja tahtmine anda endast parim. Filmi tegelased Mark Renton, Spud, Sick Boy, Tommy, Begbie ja Diane jagavad teatavat hingelist ühtsust. Neid liidab peale ühise hobi, narkootikumid kui elustiil, veel mingi muu, sügavam ühtsus. Nad tahavad teada, miks nad elavad. Ja kui nad midagi teevad, siis miks nad seda teevad. Mõnele piisab, kui öelda, mine tööle. Ja ta lähebki. Teine tahab teada, miks? On vaja kindlust, et see, mis ma teen, on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? See on küsimus, millele Mark vastust otsib. Nojah, ja muidugi on ta sõltuvuses ning ta ei oska midagi eluga peale hakata. Ta ei taha väikekodanlust ja tühiseid mugavusi, kuigi loo lõpuks mõistab ta, et see on ainus tee välja. Ennasthävitavat kommuunielu ta enam ei taha. Sick Boy tabab ära midagi olulist: olles ükskõik kui geniaalsed, me pingutame, teeme oma tähtteose, saame taevaliku kontakti lõpmatusega, mida me terve elu oleme püüelnud, ning siis kaotame selle, amortiseerume kuni meid pannakse kirstu, sest me ise ei saa sinna minna. Aga kas tähtsam on tähtteos või protsess?  

Bad Lieutenant (1992)

Õpetlik lugu andestamisest ja iseendaga rahujalale jõudmisest. Harvey Keitel mängib korrumpeerunud politseiuurijat, kes kepib võõraid naisi ja kütab narkot naha vahele. Ühel ööl toimub linnas pühaduseteotus. Kaks Mehhiko päritolu noort kutti lendavad pilves peaga kirikusse ja rüvetavad interjööri, lisaks võtavad kohalviibinud nunnalt süütuse. Juhtumit satub uurima alkohoolikust "Halb Leitnant", kes siiani on tegelenud kihlvedude organiseerimise ja crack'i kuriteopaikadelt kõrvaleviimisega. Pattudest koormatud suurlinnas elavad pahelised elanikud, kes on muredest liiga kurnatud, et üksteisest hoolida. Igaüks püüab elus püsida ja püüda vähekestki rõõmu elust. Baarid, kasiinod, alkohol ja prostituudid on vägagi kahepalgelised asjad. Juhuslikult on arminäoline Leitnant katoliiklane ja tahab vandaalid tabada. Usk näib olevat ainuke, mis teda vähegi pinnal hoiab ja nüüd on keegi ka seda rüvetanud. Ta räägib nunnaga, kes vägistatud sai. Tuleb välja, et too on juba andestanud. Politseinik ei mõista, kuidas on võimalik andestada säärastele lurjustele. Kas ei häiri mõte, et vabaduses võivad nad minna järgmisi nunne ahistama? Nunn on endas kindel - tema on andeks andnud ja eluga edasi läinud.
Politseiniku, hilisesse keskikka jõudnud mehe probleemid algavad suutmatusest iseendaga leppida. Ta ei suuda taluda ei ennast ega ka teisi enda ümber. Kui midagi korda saadetakse, siis ta ei saa teisiti, kui peab kätte maksma. See on tema õigluskoodeks. Lõpus paistab päiksekiir, mees siiski muutub ja saadab nolgid bussiga linnast välja. See on esimene helge moment filmis.
Üheksakümnendate alguse süngeid thrillereid on palju ja stsenaariumite ning tegelaste poolest nad väga ei erine. Ferrerra lisab muidu üsna igavale sündmustikule huvitavaid detaile, mis hüpnotiseerivad vaatama. Näiteks päris lõpus on koht, kus paranenud iseloomuga Lieutenant istub autosse ja hakkab ära sõitma - üksik mees oma suure sisemisega konfliktiga. Siis aga jookseb auto eest läbi ema lastega. Peresoojus ja kodutunne, see on kuskil olemas, aga peategelase jaoks liiga kaugel. Tema näeb sellist vaatepilti heal juhul tänaval.
Tegevus toimub tundetus kivilinnas. Pilt on iseloomulik '80. lõpu ja '90. alguse kriminaalfilmidele. Ka peategelane, politseiuurijad, hasartmängusõltlased ja narkomaanid on justkui klišeest välja hüpanud. Erinevuseks teistest omasugustest ehk peategelase jumala otsingud, mis on põhiline teema selles filmis. Rahaasjad ja narkodiilid on teisejärgulised, toonides tausta.
Vahelduseks on väga hea näha pahelist protagonisti. Pole midagi, mis teda heasse valgusesse tõstaks, kõik ta teod on negatiivse loomuga. Põhjus võibolla selles, et pika karjääri jooksul on ta näinud väga palju laipu, aga mitte õiglust. See võibki viia enesehävitamise ja närviriketeni. Eks ta muidugi püüab leida kinnitust usule ja saada paremaks inimeseks, aga see, mis ta korda saadab on kurjus ja halbus, mis teeb olukorda tänavatel ainult hullemaks. Ta ei jää mitte neutraalseks kõrvaltvaatajaks, vaid teeb alkost ja narkost läbiimbununa käike, mis toodab vägivalda ja vihkamist.

New Jack City (1991)

Heade näitlejatöödega ja stiilne, ent veidi kulunud lugu sõprusest ja saamahimust, võimust ja inimeseks saamisest. Realistlik vanakooli getostoori crack'i ärist ja isust, mis kasvab süües. Gängsterifilmidest minu jaoks üks klassikalisemaid. Raudvara, mida tahaks enda riiulisse ainuüksi sellepoolest, et see on õige teema, tehtud hip-hopi vaat et kõige riilimal ajajärgul. Just üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu vaim ja keskkond on hästi edasi antud. Selles suhtes on tegu justkui ajastufilmiga, vaatad vanu häid aegu, kui kõik õitses õigemalt.
Alguses mängitakse koos, seistakse ühiselt vastu raskustele, tekib ühine huvi ja sõprus kestab. Mingil hetkel, aga lähevad teed lahku ja polegi muud, kui kurvalt eri radu käia ja mineviku koormat kanda, uskumata helgemasse tulevikku.
Osades legendaarsed Wesley Snipes, ICE-T, Chris Rock, Mario Van Peebles, kes on ka režissöör, ning teised.

Mina olin siin (2008)

Vist esimene Eesti film, mille puhul ei oska millegi üle viriseda. Eks ta jookseb puhtalt mööda žanri liini, aga siiski.
Kõik algab stsenaariumist. Tekst on hea, elulähedane, õiges võtmes.
Näitlejad mängivad hästi. Õiged tüübid õigetes rollides.
Operaatoritöö on mõnusalt realistlik nagu lugu nõuab.
Režissöör samuti valdab teemat ja andis kindlasti tugeva panuse ekraaniteose veenvamaks muutmisel.
Ning lõpetuseks montaaž, mida polnud märgata ehk siis oli hästi teostatud.

I'm Not There (2007)

Film on muusikast ja emotsioonidest, mida ta tekitab. Narkootikumid, suhted, usk - kõik on põhjustatud helide poolt, mis liigutavad hella südant.
Kirjeldatakse kuue muusiku elukäiku. Kõik jõuavad isikliku kriisini. Kuidas nad sellega võitlevad, kuidas loovad rahvamuusikat, sellest on see linateos.
Ben Whishaw'i mängitud Arthur oli kalgistunud, sest ta tundis rohkem, kui teised. See ei kõla siiski õigesti. Pigem ta talus teistest vähem. Kui mitte suruda emotsionaalset poolt kinni, saadakse haiget. "Armastus ja seks on kaks asja, mis hoiavad inimesi üleval - ma ei saa sellest aru," ütles inimpõlglik Arthur. Kurat, ta ei vihanud inimesi, vastupidi. Ta püüdis mõista ja sobituda, samas maha müümata ennast. Välja tuleb sellest rahustite üledoos.
Lahe, et kaamera liigub tihti läbi tegelase silmade, kuidas tema näeb maailma. Algusekaadrid mõjusid eriti ärritavalt. Lõpu poole haaras kaasa, tegi emotsionaalseks - häiris veelgi rohkem. Mulle meeldib, et film ei ole lihtne. Pole kardetud raskust ja raskeid valikuid. Jääb tõepoolest mulje nagu on tehtud hingest ja armastusest muusika vastu, mitte kinopublikule. Sõnum on helge kuigi silma ei pigistata kinni ka ängi ja loomekriiside ees. Respekt. Tegijad võivad uhkust tunda.

Pulp Fiction (1994)

Ma ei mäleta sellest filmist midagi. Kõik liinid said terviklikult lahendatud. Film lahutas mu meelt ja üllatas vaimsusega, ka pakkus naudingut näha värvikirevaid stiilseid gängstereid, kuid kokkuvõttes ei pannud millegi sügavama üle mõtlema. Eks ta nii mõeldud ongi. Vaatad ja naudid ning pärast seanssi lähed sõpradega bowlingut mängima ja burgerit sööma. Hästi tehtud film, mulle meeldis. Soovitaks James Bondi austajatele. Siin on midagi teile, filmifriigid, kes vaatavad vaid Hollywoodi filme, mis Coca-Cola Plaza's linastuvad. Kui hea film tähendab sinu jaoks põnevust ja lahedat, kergeltvõetavat vaatamist, siis oled seda kindlasti juba näinud. Ideaalne film vaatamiseks, kui sõbrad on külla tulnud ja õlle kõrvale midagi meelelahutuslikku tahetakse.