Gun Crazy (1950)

Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.

Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks. 

Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees. 

Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail. 

Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini. 

Rashômon (1950)

Ma ei ole veel kordagi pidanud Jaapanis pettuma. Tulgu sealt misiganes, seekord jõudis minuni Kurosawa film. Hiljuti nägin ka "High and Low'd". Hämmastavalt eripalgelised linateosed ühe režissööri kohta. Film on tehtud "High and Low'st" kolmteist aastat varem. Rashomonis on nooruslikkust, revolutsioonilisust, võitlusvaimu. See pole meelelahutus, vaid halastamatu tõejaht. Justkui Jaapanis sündinud ja filme loov Vaino Vahing. Kummaline võrdlus, aga mis ei oleks, kui kõrvutada jaapanlasi eestlastega? Täna möödub kümme aastat meisterfilmitegija surmast. Meest enam pole, aga filmid räägivad ja sobitavad uusi tutvusi publikuga, seeläbi ka arendades. Filmitegijal, eriti kuulsal, on vastutusrikas amet. Temast võetakse õppust ka sada aastat peale surma. Rashomonist võib õppida loo jutustamist, operaatoritööd, näitlejatööd, karakteriarendust ja lisaks palju muud, ka seda, mida sõnadega ei saa väljendada, kuid mida peab igasse ekraaniteosesse panema. Nagu soolaraputamine pastale - selle puudumist pole näha, kuid on tunda. Kui filmivaataja tahab soola, siis ilma selleta ei saa, soolapuudumist ei peta ära pipra ega jalopenoga.
Kasulik on näha teisi kultuure ja olnud aegade filme, sest see muudab lahtisemaks, sa näed avaramalt. Jaapan on kahtlemata teistlaadi kultuuri ja minevikuga kui eurooplased. Nad näevad kõike teistmoodi. Elu, filmi, sündi, surma, armastust... Õudselt põnev on proovida seda mõista ja märgata seoseid ja erinevusi.
Huvitav väljakutse oleks proovida sama lugu vesta teatris.