Burn after reading (2008)

Coen'ite filmides meeldivad mulle kõige rohkem tegelased. Soojalt, kuid teravalt treitud origi- naalsed inim- hinged, kes loksuvad oma pisikeste hädadega maa ja taeva vahel. Kui miski neid ühendab, siis piiratud silmaring ja egotsentrism. Groteskse väljenduslaadiga Chad (Brad Pitt) ja naiste tähelepanu vajav Harry Pfaffer (George Clooney) on vaid paar näidet. Ka kõige väiksemad tegelased on seotud mingi suurema klišee külge, mille najal vaataja paneb kokku teatud liiki inimese.
"Põletada pärast lugemist" on vaimukas ajaviitekomöödia, mis räägib inimlikust paranoiast ja hirmude saamisest tõeluseks.
Kaob salajaste andmetega cd-plaat, see mõjutab kõiki, kuid kellegi jaoks pole failid esmatähtsad. Tahetakse omi asju ajada, aga neetud cd sekkub eludesse nii või teistpidi. Huumor on siis, kui tegelased püüavad segavat faktorit endast eemale tõrjuda või kui kohtuvad omavahel kõige eriilmelisemad inimesed. Näiteks kaks tüüpilist ameeriklast Frances ja Chad, kes vene saatkonnas kohtuvad klassikaliselt primitiivse, kuid otsesõnalise vene kindraliga. Lõpuks selgub, et tegemist ongi luureinfo mõttes kasutute CIA ekstöötaja Osbourne Cox'i (John Malkovich) memuaaridega. Selle filmi jooksul ei juhtu midagi põhjapanevat. Keegi ei muutu teiseks inimeseks, ei leia ennast. Samamoodi nagu täna, jätkub elu homme. Mõned saavad kõrgendust, teised käiva alla. Meid saadavad vaid tähtsusetud intriigid ja absurdsed seosed.
Vaevalt et ka "Põletada pärast lugemist" tegijaid või publikut kuidagi muuta võiks. Tegu on sada protsenti meelelahutuse ning seejuures pööraselt naljaka filmiga. Hingele midagi ei leia, küll aga saab kõhu kõverasse lagistada. Näilist mitte millegi toimumist toidab geniaalselt ülesehitatud stsenaarium. Lõpp tuleb äkitselt. Küll taotluslik, aga samas ikkagi kehv ja mittemidagiütlev lõpp, kus selgub, et kogu jant oli asjata ja oleks võinud pigem olemata jäädagi.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.

Raising Arizona (1987)

Vendade Coen'ite kolmas film. Film räägib loo eks- vangist, kes peale armumist nais- politsei- nikusse püüab muuta oma harjumus- pärast elu. Koos kaasaga varas- tavad nad beebi, kelle eest nad hoolitseda üritavad. Lahti läheb tagaajamine ja seiklus.
Veidi kummaline mulje jäi actioni ja perefilmi ühildamisest. Samas on tegu tervikliku looga, mis algab ja lõpeb jutustatuna läbi Nicolas Cage' kehastatud peategelase. Näitlemisoskustelt ei jää alla ka Holly Hunter. Näitlejad on head ja ka tegelased hästi välja arendatud. Kuid filmi sisu jäi natuke nõrgaks. Üsnagi meeldis kinnipidamine antud filmi eetikast. Loodi maailm oma reeglitega, mille piirides lammutati, ent jäädi stiilipuhtaks. Kohatuid kõrvalehüppeid ei esinenud just tänu terviklikule loole.