Tallinn pimeduses (1993)

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss  Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus. 

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle. 

Goodfellas (1990)

Martin Scorsese tõsieluaineline maffiadraama aastast 1990. Peategelase Henry Hill'ina ülesastuv Ray Liotta annab edasi tugeva ja isikupärase karakteri poisikesest kuni keskealise meheni, kes pole kunagi tahtnud teha midagi muud, kui olla gängster. Läbi tema silmade tutvustatakse teisi jõugu liikmeid ja nende perekondi. Läbi tema räägitakse lugu. 

Selle filmi puhul tekkis raskusi protagonisti-antagonisti määratlemisega. Kui Henry abikaasa Karen välja jätta, siis on kõigi peategelaste ülesanne ja soov jõuda ülespoole maffiaredelil. Nende motivatsioon on raha. Mis neid takistab? Okei, politseionud ja perekonnad. Henry õde näiteks ei nõustu enne lennukisse istuma, kui ta saab kodust kätte oma õnnemütsi. Temperamentne Karen korraldab armukadedusest päris mitu stseenikest, mis toovad Henryle probleeme. Neid võib nimetada välisteks konfliktideks. Lõpu poole tekib probleeme ka bossi - itaallase Paul Ciceroga (Paul Sorvino), sest viimasele ei meeldi Henry, Jimmy ja nende kolmanda põhikambajõmmi Tommy DeVito(Joe Pesci) isepäine tegutsemine. Mida päev edasi, seda rohkem süveneb ka Henry narkosõltuvus (sisemine konflikt), mis röövib temalt tema trumbi: kaine mõistuse ja nutikuse ning annab asemele paranoiad ja raskused inimsuhetes. 

Kahe ja pooletunnine linateos on sisukas ja intensiivne, jättes samas õhku ka koomikale ja meelelahutuslikele etüüdidele. 

The Sopranos (5th season)

Hooaega alustatakse tugevalt ja mitmekülgselt. Näidatakse tegelaste elu etüüdidena ja draamakonfliktidena. Dialoogid või suuremad vestlused, kus on lahkarvamus, mis areneb leidlikult uue tasandini. Probleemi käigus näeme tegelasi ja saame aimu nende olemusest ning iseloomust. Pilt ja filmimaailm on realistlikus ja naturalistlikkus stiilis. Midagi maavälist ei juhtu, pigem igapäevased juhtumised ja sündmused, mis võivad ja leiavadki aset inimestega üle maailma iga päev. Ootan huviga järgmiseid arenguid.

II osa
Tõsisem, kui esimene. Tony Soprano nimekaim Tony Blundetto (Steve Buscemi) vabaneb pärast 15 aasta pikkust aresti vanglast. Ta ütleb ära oma parima sõbra Tony tööpakkumistest, sest kavatseb hakata "tavalisele" tööle massöörina. See on iseenesest rõõmusõnum, aga kohanemisraskused on nüansirikkalt edasi antud. Tänavatel ja tuttavate seas varitsevad nuhid, kellel vähemalt selles osas ei õnnestu maffiaperekonna äri häirida.
Nüüd, kus maffiabossi ekskaasa Carmela (Edie Falco) elab üksi suures majas korraldab ta sõbrannadega väärtfilmi õhtuid ja jageleb poeg Anthonyga (Robert Iler). Tony teadvustab kaaluprobleeme.
Cristopher Moltisanti (Michael Imperioli) vaevavad rahaprobleemid - perekonnatraditsiooni kohaselt peab just tema tasuma regulaarsed ühised perekonna õhtusöögid.
Teine tükike Sopranode elust polnud draamaseisukohast nii põnev ega imestamapanevalt leidlik, kui hooaja avapauk. Loodetavasti tõestab kolmas osa vastupidist, põnevad suhteliinid on pooleli, juba ootan järgmisi, homseid, arenguid.

Miller's Crossing (1990)

Vägivaldne gängsterifilm, mille tegevus toimub USA's 1930ndatel. Eelkõige äri, tehingud ja karm kriminaalse elu tegelikkus.
Peategelane Tom Regan (Gabriel Byrne) püüab erinevaid allmaailma gruppe hoida nii nagu enne, kuid asjad on hakanud muutuma, kedagi ei saa usaldada ning keegi ei usalda sind. Külm ja kõle maailm, mille alkohol ja peod muudavad veidi talutavamaks, aga perspektiivitult.
"Miller's Crossing'us" edendatakse tüüpilise agressiivse tulistamisfilmi väärtuseid ja hinnanguid. Regan on laia kõnnakuga mees, kes jagab solvanguid ja jämedusi, ent ometi naine, kellega ta läbi käib, armastab teda. Armastab teda vaatamata jõhkrutsemisele ja külmusele, mida mees naise vastu välja näitab. Tom leiab tee naise südamesse, olgugi, et sisuliselt peksab teda. Seda paradoksi võib ka elus kohata. Huvitav mõelda, kas see on filmidest alguse saanud või vastupidi: elu on andnud ainese filmiks. Kas tee naise juurde käibki siis läbi peksu? Kas tütarlaps armub, kui tunnetab ürgset vägivalda ja potentsiaalset pere kaitsjat? Ei saa ju tahta koos olla peksjamehega, kui sa teda ei armasta.
Ma arvan, et pigem sarm ja isikupära on need, mis naist tõmbavad. Ülbust ja ignorantsi saab lubada mees, kes teab, et ta tüdrukutele peale läheb. Kui ta teeb seda oma isikupärasel moel, siis imekombel naisterahvas solvumise asemel imetleb isase omadusi ja tahab talle anduda ehk siis armub, tunneb tugevat külgetõmmet.
Kuigi me võime väliskeskkonna mõjul korda saata kujutlematuid koledusi, elab sisemuses hea süda, mille ema on õpetanud armastust jagama. Ka peategelane Tom Regan näib alguses kitsarinnaline jõhkard, kuid see on tema kest, mis kaitseb teda ning aitab elus püsida. Gängsterid peavadki külmad olema, sest kes tundeid välja näitab, see on nõrgem ja tapetakse. Või jääb lihtsalt lolliks.