Miami Vice (2006)

Põnev märul kahest FBI agendist, kes peavad välja selgitama infolekke ja selleks sulanduma sisse narkokaubandusse. Lõuna-Ameerikast tuleb kokaiin ja kohalik maffiaboss Jesus Montoya kontrollib enda käe all litse ja kokat. Kuidas saavad raske ja ülimalt eluohtliku missiooniga hakkama Sonny Crockett (Colin Farrell) ja Ricardo Tubbs (Jamie Foxx)?

Pildiliselt tänapäevane, kaamera õõtsub, kõigub, vonkleb vabakäestiilis, ent lugu ise on labaselt, kuid mõnusalt vanakooli primitiivne action. Meelelahutuseks sobib hästi, ent filmigurmaanile vaevalt, et palakesi leidub. Samas olles ise televiisori märulkade (B.kat.) peal üles kasvanud, suudan taolist kama üsna kergelt seedida. Filmi päästab teatud stiilsus, mille poole on vähemalt püüeldud. Sest loo kallal pole küll vaeva nähtud. Kujutan juba ette järge, kus Sonny ja Ricardo satuvad Venemaale kunagise NKVD põrandaaluse jätku otsa, kus eluga riskides endale armsaid inimesi päästavad ja ka tööülesandeid täita püüavad... See selleks. 

Loo sõnum on lihtne: armastus ei hooli rahvusest ega nahavärvist, FBI tunnistusest ega narkokaubitseja loast. Tähtis on olla hea inimene ja siis läheb kõik hästi (kui sa just ei juhtu olema protagonisti parim sõber või abikaasa, kes loole kaalu lisamiseks, peab surema).  

O'Horten (2007)

Odd Horten on elupõline rongijuht, kes valmistub viimaseks rongijuhtimiseks oma elus, ees ootab töö lõpp, pensioniiga. Nukras ja üksildases noodis jutustatud lugu läheb aga teisiti. Loo kangelane O'Horten satub saatuse tahtel peoõhtul lahku oma kolleegidest. Eksib võõrasse korterisse ja tutvub väikse poisiga, kes ei taha teda enam ära lasta. Juhtub, et Odd jääb magama ja ei jõuagi rongile - oma viimasele tööpäevale. Sealt algab jada, mille jooksul vana mees kohtub skisofreeniku kui ka tema diplomaadist vennaga. Näeme ema, kes on kaotanud kõnevõime, kuid kunagi suusahüppajaks igatses. Ta tahtis ka, et poeg hüppama hakkaks, aga viimane ei julgenud. Polnud adrenaliinisoont. 

Inimesed on selles filmis kauged ja külmad, kuid südames soojad. Vahetatakse viisakusi, aga lohutada ei oska keegi. Ühissaun on inimtühi ja basseinis lustivad vaid vanad paksud lesbid. Elamised on kitsad ja argised. Sajab lund ja esineb jäidet. Soe on vaid ahjuga kuumaks köetud toas - omane ja äratuntav meile. 

Südamliku kaasaelamisega jutustab Bent Hamer talle olulistest asjadest. Mehest, kes juhib rongi ja popsib piipu ning inimestest kellega kohtub. 

Lugu ka vananemisest ja sellest, kuidas me lükkame olulisi asju edasi kuni ühel hetkel on liiga hilja. O'Horten on kuuekümnendates. Suusahüpeteks on liiga hilja, see rong on läinud. Ja siis ta hüppab.

Do the Right Thing (1989)

Draama ühest Brooklyni tänavast ja seal elavatest juurtetutest inimestest. Kõik nad otsivad oma kohta päikese all. Mõned on leidnud, aga oma igapäevast leiba peavad nad ikkagi teenima. Spike Lee räägib noortest, kes ei tea, mida teha. Elu edasiviiv jõud on lootus. Kui pole seda, on tee valla vihkamisele ja vägivallale, hävitustööle. 

Kõneväärne, et filmi jooksul ei muutu midagi. Selles osas, et rassism ja sallimatus, mis pingestavad inimestevahelist suhtlust loo alguses, lõpu edenedes aina kasvab. Viib lausa surmani ja pizza-äri lõhkumiseni. Helgemad on vaid mõned hetked, mõned väiksed, üksikud hetked üksinda või kahekesi. Aga lõpuni siiski üksteist ei mõisteta, igaüks ajab muudkui oma joru. 

400 Blows (1959)

    

Lugu suutmatusest ühiskonnaga harjuda ja sobimatusest teha muudatusi elus, et teistele meele järgi olla. Läbi peategelase, koolipoisi räägitakse vastuhakust ja vanematest. Isegi siis, kui ema-isa pole teab mis eeskujud, peame teatud aja neid kuulama ja elama nende võimu all, kohandama ennast nende maitse järgi. 

Truffaut' kirjutatud ja lavastatud film on sisukas, tolle aja kohta uutmoodi kaadrid jutustavad palju. Linateosesse on peidetud üks lapsepõlv ja üks vabadus. Või peaks ütlema nende puudumine? 

Juba puht kaameratehniliselt film, mida iga kinohuviline peaks vaatama. Midagi teistsugust. 

Tallinn pimeduses (1993)

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss  Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus. 

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle. 

M (1931)

Kriminaalfilm kommionust, kes hiilib päevasel ajal ringi ja püüab väikeseid tüdrukuid kooliteelt enda räpasesse võrku. Peter Lorre mängitud Hans Beckert kõnetab paha-aimamatuid ohvreid, seejärel viib nad poodi, ostab maiustusi ning krauhh! võtab lapse endaga kaasa. Lahe, et varga edasisi tegevusi lapsega pole näidatud, see jääb vaataja fantaasiaülesandeks. Kui kaugele me julgeme või tahame mõelda... Kodus ootab murelik ema, kellele on kõige tähtsam, et tütar jõuaks koolist koju.
Lugu jutustatamisstiil on põnev nagu detektiiviromaan.
Vesiste silmadega psühhopaadi tabamise on enda au ülesandeks võtnud linnas tegutsev detektiiviühing. Alguses karistamatuna näiva Hansu salapattudel on siiski lühikesed jalad. Pime õhupallimüüja kuuleb möödakäija huulil tuttavat vilemeloodiat, sedasama, mis kõlas tol päeval, kui üks järjekordne tüdruk kaduma läks. Ta saadab abilise meest jälitama. Sellega pole lugu veel lõppenud, aga tõin näite sellest, kui vaimukalt on välja toodud elu fantaasiarikkus. Pedofiilijuhtumiga tegeleb politsei ning mainitud era agentide rühm, sellest hoolimata saadakse õigetele jälgedele alles läbi juhuse, mille elu käte mängib ning jumala juhuslikult pimeda mehe kõrvuni viib.
Filmi vaadates meenus üks teine lugu, mis sõbraga hiljuti autokoolis juhtus. Käis ta sõiduoskust omandamas, kui üksvahe, veidi enne sõidueksameid, sõitis mõneks ajaks välismaale. Tagasi jõudes tal enam sõiduõpetajat telefonitsi tabada ei õnnestunud. Muhe papi oli kadunud. Igaks juhuks helistas veel korra ning kui ka see tulemust ei andnud, siis lülitas tööle televiisori, kus käis parasjagu "Ärapanija". Ja kohe esimeses stseenis nägi ta oma sõiduõpetajat, kellest oli tehtud sketš seoses uudisega, kus toodi ilmsiks tema kalduvus noortele õpilastele perverssel moel vitsa anda.
Kinematograafiliselt seostub Akira Kurosawa 1963nda aasta kassi-hiire mänguga "High & Low". Samuti aeglaselt (tänapäeva jamesbondifilmidest rikutud vaataja jaoks), ent pingeliselt kulgev terviklikult jutustatud rikas lugu oma keerdkäikude ja üllatustega.
"M"-i tugev külg on režissöör Fritz Langi tabavalt valitud näitlejad. Peter Lorre'le oli see alles neljas filmiroll, ometi tekitab ta halvale tegelasele vajalikku antipaatiat oma mainitud vesiste silmade ja argpüksliku käitumisega. Sellistest inimestest pole sootsiumil kunagi kahju, üksikisiku tasandil tahaks nad lihtsalt oma maailmast ja teadvusest välja tõrjuda. Ometi tuleb lõpus välja, kui nö "paha mees" on pärast suuri pingutusi tabatud ning aeg on vältimatuks kättemaksuks, et kurjategija on lihtsalt oma haiguse küüsi langenud õnnetu inimene, kes tahab nagu kõik teisedki, inimlikku soojust. Nähes inimest ei taha me kõrvaltvaatajatena enam kättemaksu, vaid tunneme kaasa. Ka Hans Beckert tahaks olla parem inimene ja elada täisväärtuslikult. Paraku ta ei kontrolli enda elu, seda teeb haiglane kirg, mis on tugevam kõigest muust.
Ekraaniteos viitab probleemile, et me ei oska tegelikult normaalsuse teelt hälbinud inimestega midagi ette võtta. Me paneme nad psühhiaatriakliinikusse või vanglasse, sest seeläbi jõuavad peretütred edaspidi häirimatult koju. Probleem aga püsib, lahendust eikusagil ka seitsekümmend kaheksa aastat hiljem.

Gun Crazy (1950)

Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.

Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks. 

Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees. 

Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail. 

Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini.