Intervjuu (1987)

Fellinit on nimetatud režissööriks, kes jutustab ühte lugu erinevates variatsioonides. Sellist stiili või tendentsi ei tasu võtta hoiatusena või petukaubana - on ju kunstnikel tihti üks teema, mis on nende teema ja millega nad tegelevad rohkem kui muuga ja mis tuleb nende juurde ringiga tagasi. Fellini on aus, ta ei võta tegemiseks filmi, mis pole talle südamelähedane. Ja just seetõttu on Fellini mulle südamelähedane. "Intervjuu" on üks tema viimaseid filme.
Cinecittà on paviljon, kus Fellini filmis teiste seas ka suurteosed nagu "La Dolce Vita" ja "Satirycon". See sama paviljon ongi "Intervjuu" peamiseks tegevuspaigaks. Tegelikult Fellini elas Cinecittà's. Ta on nimetanud seda kohta ka oma koduks ning elu väljaspool paviljoni vajalikuks inspiratsiooniallikaks ja džungliks, kuhu tuleb aeg-ajalt röövretki sooritada, et seejärel kogu varandus Cinecittà'sse tassida. Filmitegemine oli õnn ja ike ka itaallasest suurmeistri jaoks.
Lugu on järgmine: Fellini teeb järjekordset filmi, kui paviljoni saabub Jaapani televisioonigrupp tegema intervjuud Cinecittà 50. juubeli puhul. Fellini tutvustab paviljoni, kus toimub samal ajal palju erinevaid projekte ning kus tegutseb karnevalijagu värvikaid tegelaskujusid, pöörases filmitegemise virrvarris jõutakse külla ka Anita Ekbergile, mis jätab unustamatu filmikogemuse. 
Linateos balansseerib mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail. Tegu on filmidega filmis, korraga jutustatakse mitut liini. Üks psüühikat raputav seik tabab vaatajat stseenis, kus on filmitud filmivõtet, režissöör lõpetab võtte, hakkab karjuma, karjub, karjub, ent siis kõlab veel üks "Stop" ning saame aru, et filmivõtte filmimine oli filmivõte. Ning selle taha jääb veel see film - "Intervjuu" - mille kaadrid jooksevad edasi. Kes tahab teada, mis tunne on nelja filmi korraga vaadata ja seejuures kaasa mõelda, kaasa tunda ja korralik kõhutäis naerda veel sinna otsa, siis soovitan "Intervjuud" kui täisväärtuslikku filmielamust.

Jalgrattavargad (1948)

Vittorio De Sica neorealistlik linateos elu ebaõiglusest ning sellega leppimisest. Isa ja poeg otsivad meeleheitlikult varastatud jalgratast.

Miami Vice (2006)

Põnev märul kahest FBI agendist, kes peavad välja selgitama infolekke ja selleks sulanduma sisse narkokaubandusse. Lõuna-Ameerikast tuleb kokaiin ja kohalik maffiaboss Jesus Montoya kontrollib enda käe all litse ja kokat. Kuidas saavad raske ja ülimalt eluohtliku missiooniga hakkama Sonny Crockett (Colin Farrell) ja Ricardo Tubbs (Jamie Foxx)?

Pildiliselt tänapäevane, kaamera õõtsub, kõigub, vonkleb vabakäestiilis, ent lugu ise on labaselt, kuid mõnusalt vanakooli primitiivne action. Meelelahutuseks sobib hästi, ent filmigurmaanile vaevalt, et palakesi leidub. Samas olles ise televiisori märulkade (B.kat.) peal üles kasvanud, suudan taolist kama üsna kergelt seedida. Filmi päästab teatud stiilsus, mille poole on vähemalt püüeldud. Sest loo kallal pole küll vaeva nähtud. Kujutan juba ette järge, kus Sonny ja Ricardo satuvad Venemaale kunagise NKVD põrandaaluse jätku otsa, kus eluga riskides endale armsaid inimesi päästavad ja ka tööülesandeid täita püüavad... See selleks. 

Loo sõnum on lihtne: armastus ei hooli rahvusest ega nahavärvist, FBI tunnistusest ega narkokaubitseja loast. Tähtis on olla hea inimene ja siis läheb kõik hästi (kui sa just ei juhtu olema protagonisti parim sõber või abikaasa, kes loole kaalu lisamiseks, peab surema).  

O'Horten (2007)

Odd Horten on elupõline rongijuht, kes valmistub viimaseks rongijuhtimiseks oma elus, ees ootab töö lõpp, pensioniiga. Nukras ja üksildases noodis jutustatud lugu läheb aga teisiti. Loo kangelane O'Horten satub saatuse tahtel peoõhtul lahku oma kolleegidest. Eksib võõrasse korterisse ja tutvub väikse poisiga, kes ei taha teda enam ära lasta. Juhtub, et Odd jääb magama ja ei jõuagi rongile - oma viimasele tööpäevale. Sealt algab jada, mille jooksul vana mees kohtub skisofreeniku kui ka tema diplomaadist vennaga. Näeme ema, kes on kaotanud kõnevõime, kuid kunagi suusahüppajaks igatses. Ta tahtis ka, et poeg hüppama hakkaks, aga viimane ei julgenud. Polnud adrenaliinisoont. 

Inimesed on selles filmis kauged ja külmad, kuid südames soojad. Vahetatakse viisakusi, aga lohutada ei oska keegi. Ühissaun on inimtühi ja basseinis lustivad vaid vanad paksud lesbid. Elamised on kitsad ja argised. Sajab lund ja esineb jäidet. Soe on vaid ahjuga kuumaks köetud toas - omane ja äratuntav meile. 

Südamliku kaasaelamisega jutustab Bent Hamer talle olulistest asjadest. Mehest, kes juhib rongi ja popsib piipu ning inimestest kellega kohtub. 

Lugu ka vananemisest ja sellest, kuidas me lükkame olulisi asju edasi kuni ühel hetkel on liiga hilja. O'Horten on kuuekümnendates. Suusahüpeteks on liiga hilja, see rong on läinud. Ja siis ta hüppab.

Do the Right Thing (1989)

Draama ühest Brooklyni tänavast ja seal elavatest juurtetutest inimestest. Kõik nad otsivad oma kohta päikese all. Mõned on leidnud, aga oma igapäevast leiba peavad nad ikkagi teenima. Spike Lee räägib noortest, kes ei tea, mida teha. Elu edasiviiv jõud on lootus. Kui pole seda, on tee valla vihkamisele ja vägivallale, hävitustööle. 

Kõneväärne, et filmi jooksul ei muutu midagi. Selles osas, et rassism ja sallimatus, mis pingestavad inimestevahelist suhtlust loo alguses, lõpu edenedes aina kasvab. Viib lausa surmani ja pizza-äri lõhkumiseni. Helgemad on vaid mõned hetked, mõned väiksed, üksikud hetked üksinda või kahekesi. Aga lõpuni siiski üksteist ei mõisteta, igaüks ajab muudkui oma joru. 

400 Blows (1959)

    

Lugu suutmatusest ühiskonnaga harjuda ja sobimatusest teha muudatusi elus, et teistele meele järgi olla. Läbi peategelase, koolipoisi räägitakse vastuhakust ja vanematest. Isegi siis, kui ema-isa pole teab mis eeskujud, peame teatud aja neid kuulama ja elama nende võimu all, kohandama ennast nende maitse järgi. 

Truffaut' kirjutatud ja lavastatud film on sisukas, tolle aja kohta uutmoodi kaadrid jutustavad palju. Linateosesse on peidetud üks lapsepõlv ja üks vabadus. Või peaks ütlema nende puudumine? 

Juba puht kaameratehniliselt film, mida iga kinohuviline peaks vaatama. Midagi teistsugust. 

Tallinn pimeduses (1993)

Täiesti erakordne saavutus musta huumoriga varustatud thrillerit'e seas. Tõenäoliselt nišifilm, mille vaatamisest keelduvad peale esimest stseeni kodu-keset-linna meeleheitel-koduperenaised ja mainstream- standardfilmidega meelt lahutav kinopublik. Sest see on "nii sünge ja õudne". "Miks ma pean vaatama, kuidas mind hirmutatakse," küsitakse. Mul on pohhui, vaadake oma Saage, kui tahate. Kuigi minu meelest annab linateosele erilise väärtuse just balansseerimine kunstfilmi ja märuli vahepeal. Inimlikkuse esindajana sisse segatud ka tundenoot last ootava Maria näol, kelle sündimata beebi isa (Ivo Uukkivi) on täitmas ohtlikku ülesannet mustade jõudude teenistuses. Mustad jõud on tõeliselt robustsed ning klassikaliselt külmaverelised kujud, eesotsas maffiaboss  Mikhail'iga (Enn Klooren). Pättide organisatsioonil on kavas röövida pärast okupatsiooni Eestisse tagasitoodav kuld. Püssid pauguvad ja pässid surevad. Kui jutt käib patriotismist, siis on elul tühine väärtus. 

Režissöör Ilkka Järvi-Laturi tuli Eestisse ilma, et ta ühtegi eestlast oleks tundnud. Mõne aja pärast osales ta filmis eesti näitlejate paremik. Film on stilistiliselt meeldivalt ühtne, hämmastavalt kerge on sisse elada, toored võtted nii näitlejate mängus kui ka sisus astuvad ühte sammu. Palju sajatatud siinsete näitlejate teatripärasus ning olematu kaameratunnetus ei torka silma. Õigemini hakkab brutaalse meistriteose kasuks tööle. 

M (1931)

Kriminaalfilm kommionust, kes hiilib päevasel ajal ringi ja püüab väikeseid tüdrukuid kooliteelt enda räpasesse võrku. Peter Lorre mängitud Hans Beckert kõnetab paha-aimamatuid ohvreid, seejärel viib nad poodi, ostab maiustusi ning krauhh! võtab lapse endaga kaasa. Lahe, et varga edasisi tegevusi lapsega pole näidatud, see jääb vaataja fantaasiaülesandeks. Kui kaugele me julgeme või tahame mõelda... Kodus ootab murelik ema, kellele on kõige tähtsam, et tütar jõuaks koolist koju.
Lugu jutustatamisstiil on põnev nagu detektiiviromaan.
Vesiste silmadega psühhopaadi tabamise on enda au ülesandeks võtnud linnas tegutsev detektiiviühing. Alguses karistamatuna näiva Hansu salapattudel on siiski lühikesed jalad. Pime õhupallimüüja kuuleb möödakäija huulil tuttavat vilemeloodiat, sedasama, mis kõlas tol päeval, kui üks järjekordne tüdruk kaduma läks. Ta saadab abilise meest jälitama. Sellega pole lugu veel lõppenud, aga tõin näite sellest, kui vaimukalt on välja toodud elu fantaasiarikkus. Pedofiilijuhtumiga tegeleb politsei ning mainitud era agentide rühm, sellest hoolimata saadakse õigetele jälgedele alles läbi juhuse, mille elu käte mängib ning jumala juhuslikult pimeda mehe kõrvuni viib.
Filmi vaadates meenus üks teine lugu, mis sõbraga hiljuti autokoolis juhtus. Käis ta sõiduoskust omandamas, kui üksvahe, veidi enne sõidueksameid, sõitis mõneks ajaks välismaale. Tagasi jõudes tal enam sõiduõpetajat telefonitsi tabada ei õnnestunud. Muhe papi oli kadunud. Igaks juhuks helistas veel korra ning kui ka see tulemust ei andnud, siis lülitas tööle televiisori, kus käis parasjagu "Ärapanija". Ja kohe esimeses stseenis nägi ta oma sõiduõpetajat, kellest oli tehtud sketš seoses uudisega, kus toodi ilmsiks tema kalduvus noortele õpilastele perverssel moel vitsa anda.
Kinematograafiliselt seostub Akira Kurosawa 1963nda aasta kassi-hiire mänguga "High & Low". Samuti aeglaselt (tänapäeva jamesbondifilmidest rikutud vaataja jaoks), ent pingeliselt kulgev terviklikult jutustatud rikas lugu oma keerdkäikude ja üllatustega.
"M"-i tugev külg on režissöör Fritz Langi tabavalt valitud näitlejad. Peter Lorre'le oli see alles neljas filmiroll, ometi tekitab ta halvale tegelasele vajalikku antipaatiat oma mainitud vesiste silmade ja argpüksliku käitumisega. Sellistest inimestest pole sootsiumil kunagi kahju, üksikisiku tasandil tahaks nad lihtsalt oma maailmast ja teadvusest välja tõrjuda. Ometi tuleb lõpus välja, kui nö "paha mees" on pärast suuri pingutusi tabatud ning aeg on vältimatuks kättemaksuks, et kurjategija on lihtsalt oma haiguse küüsi langenud õnnetu inimene, kes tahab nagu kõik teisedki, inimlikku soojust. Nähes inimest ei taha me kõrvaltvaatajatena enam kättemaksu, vaid tunneme kaasa. Ka Hans Beckert tahaks olla parem inimene ja elada täisväärtuslikult. Paraku ta ei kontrolli enda elu, seda teeb haiglane kirg, mis on tugevam kõigest muust.
Ekraaniteos viitab probleemile, et me ei oska tegelikult normaalsuse teelt hälbinud inimestega midagi ette võtta. Me paneme nad psühhiaatriakliinikusse või vanglasse, sest seeläbi jõuavad peretütred edaspidi häirimatult koju. Probleem aga püsib, lahendust eikusagil ka seitsekümmend kaheksa aastat hiljem.

Gun Crazy (1950)

Lugesin, et nimetuse poolest tegu kvintessents film-noir'iga. See tähendab lugu, kus veetlev, ent salakaval, pahatahtlik või mõtlematult lapsik naine võrgutab korralike kommetega mehe, kelle elus järgneb allakäik, mis tavaliselt leiab traagilise lõpu. Laias laastus nii ongi.

Halbade eluviisidega naist Laurie't kehastab vastupandamatu Peggy Cummins. Meespeategelane Bart (John Dall) on poisikesest peale armastanud relvi, ent kunagi pole ta inimese pihta lasknud. Täpsuslaskmisetteastel kohtub publiku seas istuv Bart esineja Laurie'ga. Laurie näeb Bart'is "tõelist meest", kellega nad põgenevad nelja tuule poole. Algab röövimiste jada, mida kaunistab armunute õhkamine ja kirg, mis teeb Barti otsekui pimedaks. 

Taoline paarisrakendina läbi filmi kihutamine nõuab näitlejatelt head omavahelist klappi ja meisterlikkust. Enne peab muidugi režissöör leidma õiged osatäitjad õigetesse rollidesse. "Relvahullus" teevad näitlejad head tööd, nende vahel on säde, mis paneb kaadreid ahmima. Ühtaegu põnev on jälgida nii Peggy veetlevat ja väljendusrikast nägu kui ka John'i omalaadset sarmi. Näib, et kui peategelased on mees ja naine, kes koos midagi teevad, siis tulebki valida ääretult võluv tüdruk ja omapärane, natuke veider mees. 

Tekivad seosed "Bonnie ja Clyde'ga" ning ka "Thelma & Louise'ga", mis on suurepärased filmid, ent mulle mekib mustvalge "Relvahull" apetiitsemalt. Traagiline armastus ja samaaegne pingeline põgenemine politseionude eest - see on midagi, mis tänapäeva filmitegijatel millegi pärast enam nii hästi välja ei tule, kuid "Relvahullus" esineb parimal kujul. Just see balansseerimine tunnete ja närvikõdi piirimail. 

Lihtsalt sõnatuks võtab operaatori puhas ja selge pildikeel, mida on väga hea vaadata. Puudub liigne sodi. Selle tulemusena on paeluvasse loosse kerge sisse elada ja sinna jääda kuni viimase kaadrini. 

Goodfellas (1990)

Martin Scorsese tõsieluaineline maffiadraama aastast 1990. Peategelase Henry Hill'ina ülesastuv Ray Liotta annab edasi tugeva ja isikupärase karakteri poisikesest kuni keskealise meheni, kes pole kunagi tahtnud teha midagi muud, kui olla gängster. Läbi tema silmade tutvustatakse teisi jõugu liikmeid ja nende perekondi. Läbi tema räägitakse lugu. 

Selle filmi puhul tekkis raskusi protagonisti-antagonisti määratlemisega. Kui Henry abikaasa Karen välja jätta, siis on kõigi peategelaste ülesanne ja soov jõuda ülespoole maffiaredelil. Nende motivatsioon on raha. Mis neid takistab? Okei, politseionud ja perekonnad. Henry õde näiteks ei nõustu enne lennukisse istuma, kui ta saab kodust kätte oma õnnemütsi. Temperamentne Karen korraldab armukadedusest päris mitu stseenikest, mis toovad Henryle probleeme. Neid võib nimetada välisteks konfliktideks. Lõpu poole tekib probleeme ka bossi - itaallase Paul Ciceroga (Paul Sorvino), sest viimasele ei meeldi Henry, Jimmy ja nende kolmanda põhikambajõmmi Tommy DeVito(Joe Pesci) isepäine tegutsemine. Mida päev edasi, seda rohkem süveneb ka Henry narkosõltuvus (sisemine konflikt), mis röövib temalt tema trumbi: kaine mõistuse ja nutikuse ning annab asemele paranoiad ja raskused inimsuhetes. 

Kahe ja pooletunnine linateos on sisukas ja intensiivne, jättes samas õhku ka koomikale ja meelelahutuslikele etüüdidele. 

Mean Streets (1973)

Martin Scorsese liigutav ja aus film tänava- test, mis püsivad teistel väärtus- hinnangutel ja seadustel, kui politsei ja kohtusüsteem. 

Kuulsate režissööride esimesi linateoseid vaadates leidub seal alati mingi originaalsus ja omamoodi tegemine, mida on raske välja lugeda hilisematest töödest.

 Näib, et lavastajad hakkavad kogemuse kasvades tahtmatult publikule vastu tulema ja rääkima lugusid nii nagu vaataja neid vastu on harjunud võtma. See näib paratamatu protsessina. Ent seda paeluvam on visata pilk esmastele katsetustele, kus lugu on tihti jõulisem ja omanäolisem, lavastaja kompromissitum.

Scorsese tahab 1973. aastal näidata tänavaelu. Seda, kuidas elu vormub Little Italy's. Tuleb osata juudikombel kaubelda, sest reeglid puuduvad ning tuleb läbi saada teistega. Tuleb harjuda, et miski pole kindel ning just sellises keskkonnas pannakse paika, kes sust saab. '70ndate New York'is ei karista Jumal, vaid diiler, kes ähvardab maksmata jätmise korral võlglase munepidi auto järele rakendada. 

Sisuliselt on tegu sõpradelooga, kus maffiateenistuses Charlie (Harvey Keitel) püüab säästa lapsikut ja destruktiivset sõpra Johnny Boy'd (De Niro). Charlie onu Giovanni (kohalik külakurnaja elik musta raha koguja) satub vennapojaga pahuksisse, kui Johnny Boy maksmisega hätta jääb. Charlie, kellel on afäär Johnny nõbu Teresaga, püüab üha ebaratsionaalsemaks muutuvat sõpra oma hoole alla võtta. 

Ka ise Little Italy's sirgunud ja seal ka koos Mardik Martiniga stsenaariumi kirjutanud Scorsese "Mean Streets'is" on olemas tänavafilmile hädavajalik tänavaehtsus, -lihtsus ja -konkreetsus. Alles hiljem tulid auhinnad ja "märgiline tähtsus".

Ja lõpuks on lihtsalt lahe vaadata, kuidas De Niro mängib kavalat tänavatüüpi, kes on pidevalt mingis jamas, aga alati suudab hoida tuju üleval ja valetada nagu ta polekski terve elu muud teinud.

100!

Mõnikord juhtuvad arvud kokku langema. Üleeile tähistasin enda kui reaalse isiku sünnipäeva ning lisaks ilmus juhuse tahtel sajas postitus. Esimene filmi- kommentaar nägi neti- valgust kümnendal märtsil, möödunud aastal. Mitte, et see eesmärk oleks olnud, ent kümne kuuga on täitunud sada, seega keskmiselt kümme postitust kuus. Tegelikult pole päris kõik avaldatud veel, vanemate filmide kohta on ühtteist "draftis", oma paarkümmend artiklit kindlasti, mis hakkavad vaikselt välja tulema. 

Kui alustasin, siis kirjutasin rohkem endale. Nüüd aga teadvustan, et blogi loetakse ja püüan teha nii, et ka lugejal tekiks oma arvamus, kas ta tahab jutuksolevat linateost vaadata või mitte. Mõtlen, kellele võiks soovitada ja püüan samas ka oma muljeid võimalikult arusaadavalt sõnastada. Tean, et pikk tee on veel selle suunas minna, ent võrreldes kümne kuu taguse ajaga on postitused läinud kindlasti selguse ja informatiivsuse suunas. Veel üks eesmärkidest on lugeja (ja siinkirjutaja) säästmine mõttetust infomassiivist. Ei pea vajalikuks spetsiaalselt tabelivormis üles loetleda režissööri, näitlejaid, operaatorit, stsenaristi jm huvitavat, mida saab imdb.com'ist, mille link on alati postituse pealkirjaks, või siis põhjalikumalt vikipeediast ja mujalt. Nojah, teisalt muidugi poleks paha, kui need ka mainitud oleks, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi raamatupidaja tööd teha. Vajadusel saan alati tekstis m

Tulevikus võiks rohkem vaevaainida. Ka väldin sünopsiste kopeerimist, kuigi üsna tihti kirjeldan tegevustikku. näha terviklikkusega. Žanr, sõnum ja stilistika võiksid olla need vardad, mis aitavad mustrit teistele huvilistele ette kududa.

Püüan ka väljenduda napisõnaliselt, sest omast kogemusest jällegi tean, et ei viitsi teiste puhul pikka jura lugeda. Kaob kannatus, kui mõni jahvatab pikalt ebaolulisest või siis olulisest, aga liiga paljude sõnadega. Lugeja pole loll, ta saab ka ilma illustreerimata aru, mis öelda tahetakse. Peaasi, et oleks, mida öelda. 

Lõpetuseks on mul hea meel "Liikuva pildi" tähtpäeva üle ning asun usinalt järgmise  100 poole teele. Tänan lugemast, kommenteerimast ja ära märkimast (ajakiri Digi ning mõned kaasblogijad).

Thelma & Louis (1991)

Naljakas seiklusfilm suurest sõprusest kahe eripalgelise naise vahel. Siin on humoorikad karakterid ja absurdsed vahejuhtumid, kuid erinevalt kõikvõimalikest "eurotrippidest" elatakse läbi ka tõeliselt suuri kriise ja takistusi, mis juhtuvad, kui kaks inimest peavad kaua koos olema. Lõppkokkuvõttes see lähendab ja ollakse valmis käsikäes kuristikku äärelt alla hüppama. 

Lihtsameelne ja elule avatud Thelma (Geena Davis) ning konservatiivsem ja konkreetsem Louise (Susan Sarandon) otsustavad rutiiniga võitlemiseks teha väikse tripi. Õnnetu juhuse läbi, aga tapab Louise mehe, kes üritab Thelmat ööklubi parklas vägistada. Algab seikluslik põgenemine vaba Mehhiko poole, kus iga sammuga muutub tagasipöördumine üha võimatumaks. Lahendus on ootamatu, ent ainuõige. Super lugu elujanust ja kompromissitusest ideaalide nimel ning ohvritest, mis tuleb tuua sõprusele. 

Ei saa märkimata jätta, et tegu on esimese filmiga, kus ma nägin Harvey Keitel'it positiivse kangelase rollis.

The Shawshank Redemption (1994)

Vangladraama pikaaegsetest kinnipeetavatest, kes peavad alustama uut elu betoonmüüride vahel ja unustama kõik muu, mis väljaspool toimub, sest seda lihtsalt pole nende maailmas olemas. 

Pankurist peategelane Andy (Tim Robbins) satub valel ajal valesse kohta. Kaksikmõrv pannakse toime, ainus kahtlusalune on õnnetu Andy ja nii ta vanglamüüride vahele satubki. Halb juhus. Ja oledki eluaegne. Vangla on koht, mis võtab halastamatult ära ainsa, mis inimesel olla võib - elu. 

Selles, et müüride taga välismaailmaga sõltumatult oma elu käib, pole kahtlustki. Andy tutvub loomupoolest rahuliku Red'iga (Morgan Freeman), kes teda trellidemaailma sisse aitab elada. Neist saavad parimad sõbrad, ometi puudub Red'il erinevalt sõbrast usk ja lootus kunagi välja saada. Ega rõõmustamiseks tõepoolest põhjust pole, sest nagu igas soolaputkas, leidub ka Shawshank'is pederaste, jõhkraid valvureid ja muud jälki rahvast. Andy aga on täis teotahet ja soovi, midagi paremaks muuta. Ta organiseerib raamatukokku uusi köiteid ja saab tänu eelnevale haridusele parema töökoha, kui teised. Olles elus aus mees, kes kunagi ei peta, saab nüüd tema ülesandeks pesta vangla ülemuste musta raha. Andy tegelaskuju edastab "tasa sõuad, kaugele jõuad" ideed ning loo lõpuks jõuab ta tänu igaöisele vaiksele, ent järjepidevale nokitsemisele kaugele.

Suur lugu suurtest ideedest. Suurepärane ekraaniteos professionaalse näitlejamängu ja eelkõige hea looga, mis on mõjuvalt ja hästi jutustatud. Lisaks on see üks sellistest, mida ma kutsun "motivatsioonifilmideks". Elades sisse Andy siseheitlustesse ja keskkonda, milles on kuratlikult raske säilitada tervet mõistust ja lootust paremasse homsesse, näib enda elu üsna lihtne olevat. Kahtlemata on see film, mis sisendab inimkonnale usku mitte kunagi lootust kaotada, mis ka ei juhtuks. Filmis saab usk ka väärilise tulemuse, Red jätab pärast vabanemist erinevalt Brooks'ist (James Whitmore) enesetapuplaanid kus see ja teine, sest tal on sõber, kellega Mehhiko rannal vana paati putitada ja lõpuks ometi head elu elada, hoolimata aastatepikkusest mentaalsest krahhist. Hoolimata ükskõik millest. Heaks eluks pole kunagi hilja, kui vaid lootust jätkub.  

High Fidelity (2000)

Rob Gordon (John Cusack) on oma eluga toppama jäänud mees, kes ei võta ette midagi, mida ei saa katkestada. Aluseks olnud Nick Hornby romaani lõpus tõdeb Rob isegi, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et lasi ennast nii palju mõjutada ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tähtis on teada enda prioriteete. Mis tuleb esimesena ja mis on teisejärguline, muidu võib elada valesti. Vähemalt hiljem tundub nii. Jälgides, kuidas Rob oskab teha keeruliseks asjad (peamiselt suhted), mis peaks olema lihtsad, meenub vanameister Woody Allen oma neuroosidega, milles vaataja ennast ära tunneb. 

Südamlik komöödia plaadipoes töötavast kolmest eriilmelisest tüübist, kes kõik armastavad muusikat, ent ometi ei kavatse vaiksesse provintsiärisse settima jääda. Tegu on meelelahutusliku ja lõbusa linateosega, kus kõigil kolmel lõpuks hästi ka läheb. Rob suudab eluga edasi minna peale seda, kui ta armastatu Laura (Iben Hjejle) organiseerib talle peol plaatide mängimise, ka nende tüliderohke suhe saab uut särtsu. Ekstravertne Barry (Jack Black) teostab ennast bändisolistina ja leiab väärtused, mis teda ennast kõnetavad. Kolmas, tagasihoidlik ja kinnine Dick (Todd Louiso) leiab elu armastuse, mis toob ta ellu hädavajalikku värskust ja vaheldust.   

Hea ja lihtne lugu muusikast ja elu edetabelitest.